Tegelikult ei olegi tegemist nii võrd tööstuslinnaga kui ma arvasin ja see hoone on üks näide kehvematest hoonetest.
Sunday, August 30, 2009
Hey Baby! Tagasi keskkooli!
Hey Baby, sweetie, honey jne...(eesti keeles sobib kallike ja kullake hästi) ! Just nii tervitavad ameeriklased üksteist ja mitte ainult tänaval - kui lähed sööklasse sööma või kuhugile kooliasju ajama kohtad enamasti sarnast tervitusstiili. Ja alati keep smiling või keegi tuleb küsima, mis viga on.
Aga nüüd on siis esimene koolinädal lõppenud ja ausalt, tunne on, nagu oleks tagasi keskkooli sattunud- ma pean tegema kodutööd ja seda mitte ainult keeletundides vaid kõikides tundides ja kodutööd on piisavalt. Tegelikult ei ole mul selle vastu midagi, nii jääb ehk midagi meelde ka, sest keskkoolist õpitud asjad kipuvad tegelikult rohkem meeles püsima - õppimine on intensiivsem st. igaks tunniks õpid midagi, mitte vaid igaks eksamiks. Suure osa hindest moodustavad juhuslikud kontrolltööd lugemismaterjali peale, st. igaks tunniks võiks end lugemismaterjaliga kurssi viia. Professorid ( jaa just see sama lektor, keda Eestis ülikoolis kohtab, ainult et lektoril ja professoril on siiski vahe) on (vähemalt minu õppeaineid arvestades) väga head ja suudavad loengud huvitavaks muuta, muide nad räägivad väga vabas vormis. Jah lektoril ja professoril on vahe - lektor peab loengu, professor on sinu jaoks olemas ka pärast loenguid - tal on vastuvõtu ajad ja jällegi on üks osa hindest see, et sa arutad mõnd teemat professoriga väljaspool loengu aega. Minu rahvusvaheliste suhete professor näiteks armastab tudengitega kohvile minna, kus arutatakse mõnd hetkel aktuaalset teemat.
Kool algas nagu ikka aktusega , või pigem nagu aktusega aastast 1892 st. rektori ja teiste professorite riietus meenutas küll ülikooli algusaegu, ükski aktus ei alga ilma vana koolikella helistamise tseremooniata ja siis on ka aukartust äratav formaalne õhkkond läbi, kõik saavad esimese koolipäeva puhul karikakra õie (NC sümbol) ja kogunevad söökla ette väljakule hetke popmuusikat kuulama ja erinevaid mänge mängima, ühtlasi värvitakse ära söökla lähedal asuv kivi - reegel on: kivi peab jääma sama mustriga 24 tunniks. Ja siis hakkab pihta tavaline koolinädal. Olgu, rahvusvahelistele tudengitele see pole nii tavaline - neid tuleb ikka veel tuttavaks teha erinevate baaridega ja pealegi esmaspäeval ja teisipäeval on Chapel Hillis õlu 1 dollar ja sama kehtib kolmapäeva kohta Westerwoodis. Majapeod (House party) on väga populaarsed ja tõesti, need toimuvad nagu filmis - suvaline seltskond inimesi sajab su peole sisse , kui oled selle välja reklaaminud, meie tuttaval ameeriklasel olid isegi olemas diskodel kasutatavad tuled ja suitsu tegemise masin.
Nädalavahetused on siin rahulikumad, suur osa tudengeid sõidab selleks ajaks oma vanematele külla, või läheb kuhugile matkama, tööle või üritab oma õppimisega järje peale saada. Populaarne on ka minna mõnd sportmängu vaatama. Või nuh pigem on see lihtsalt üritus kus sotsialiseeruda ja teha kõike muud peale pesapalli vaatamise. Tulihingelised fännid kannavad siiski oma tiimi värve ja tunduvad mängu jagavat paremini kui mängijad, kohtunik ja treenerid. Temperatuur püsib endiselt 28 ligidal ja peale konstantse magamatuse on kõik endistviisi supper. Muide juheii, täna saab fotosid, püsige lainel!
Aga nüüd on siis esimene koolinädal lõppenud ja ausalt, tunne on, nagu oleks tagasi keskkooli sattunud- ma pean tegema kodutööd ja seda mitte ainult keeletundides vaid kõikides tundides ja kodutööd on piisavalt. Tegelikult ei ole mul selle vastu midagi, nii jääb ehk midagi meelde ka, sest keskkoolist õpitud asjad kipuvad tegelikult rohkem meeles püsima - õppimine on intensiivsem st. igaks tunniks õpid midagi, mitte vaid igaks eksamiks. Suure osa hindest moodustavad juhuslikud kontrolltööd lugemismaterjali peale, st. igaks tunniks võiks end lugemismaterjaliga kurssi viia. Professorid ( jaa just see sama lektor, keda Eestis ülikoolis kohtab, ainult et lektoril ja professoril on siiski vahe) on (vähemalt minu õppeaineid arvestades) väga head ja suudavad loengud huvitavaks muuta, muide nad räägivad väga vabas vormis. Jah lektoril ja professoril on vahe - lektor peab loengu, professor on sinu jaoks olemas ka pärast loenguid - tal on vastuvõtu ajad ja jällegi on üks osa hindest see, et sa arutad mõnd teemat professoriga väljaspool loengu aega. Minu rahvusvaheliste suhete professor näiteks armastab tudengitega kohvile minna, kus arutatakse mõnd hetkel aktuaalset teemat.
Kool algas nagu ikka aktusega , või pigem nagu aktusega aastast 1892 st. rektori ja teiste professorite riietus meenutas küll ülikooli algusaegu, ükski aktus ei alga ilma vana koolikella helistamise tseremooniata ja siis on ka aukartust äratav formaalne õhkkond läbi, kõik saavad esimese koolipäeva puhul karikakra õie (NC sümbol) ja kogunevad söökla ette väljakule hetke popmuusikat kuulama ja erinevaid mänge mängima, ühtlasi värvitakse ära söökla lähedal asuv kivi - reegel on: kivi peab jääma sama mustriga 24 tunniks. Ja siis hakkab pihta tavaline koolinädal. Olgu, rahvusvahelistele tudengitele see pole nii tavaline - neid tuleb ikka veel tuttavaks teha erinevate baaridega ja pealegi esmaspäeval ja teisipäeval on Chapel Hillis õlu 1 dollar ja sama kehtib kolmapäeva kohta Westerwoodis. Majapeod (House party) on väga populaarsed ja tõesti, need toimuvad nagu filmis - suvaline seltskond inimesi sajab su peole sisse , kui oled selle välja reklaaminud, meie tuttaval ameeriklasel olid isegi olemas diskodel kasutatavad tuled ja suitsu tegemise masin.
Nädalavahetused on siin rahulikumad, suur osa tudengeid sõidab selleks ajaks oma vanematele külla, või läheb kuhugile matkama, tööle või üritab oma õppimisega järje peale saada. Populaarne on ka minna mõnd sportmängu vaatama. Või nuh pigem on see lihtsalt üritus kus sotsialiseeruda ja teha kõike muud peale pesapalli vaatamise. Tulihingelised fännid kannavad siiski oma tiimi värve ja tunduvad mängu jagavat paremini kui mängijad, kohtunik ja treenerid. Temperatuur püsib endiselt 28 ligidal ja peale konstantse magamatuse on kõik endistviisi supper. Muide juheii, täna saab fotosid, püsige lainel!
Saturday, August 22, 2009
Põhja Carolinas on ka tore! Sai küll välja kuulutatud, et algus peaks ilmuma 18. augustil, kuid kõik ei lähe kunagi plaani järgi. Nüüd olen siis jõudnud ühendriikidesse. Siia saabumine algas korraliku infoblokiga- ehk siis milleks elektroonika pole usaldusväärne ja miks on mul plaanis osta käekell? Muidugi võiks ju teada, et ühendriikides on veidi teistsugused pistikupesad ja tarvis oleks adapterit. Ehk siis kohale jõudes oli mu arvuti surnud ja telefon samuti - juhei mu ainus ajanäitaja oli mu telefon. Nii siis totaalne infoblokk mõneks ajaks - telefon jääb veel teadmata ajaks surnuks, kuna lisaks veidratele pistikupesadele kasutavad ameeriklased ka madalamat pinget - nimelt 120V 240V asemel ja mu telefoni laadias pole automaatset konverterit. Aga aitab nüüd virisemisest, kui millestki rääkida pole, tuleb rääkida ilmast - viimane on siin küll parajalt troopiline hetkel, temperatuur jääb kuhugile 28 ja 30 kraadi vahele ( keda huvitab, siis farenheiti skaalal on see vahemikus 85- 94) Kohalikud väidavad, et see pole siinkandis muidu normaalne ja tavaliselt on augustitemperatuur ikka veidi madalam, aga õhuniiskus on siin küll minu arust maksimaalne võimalik. Igal juhul tekib tahtmine Alaskale emigreeruda mõneka ajaks. Tegelikult on rääkida rohkem ja ainult ilmaolude kirjeldamisega asi ei piirdu. Siin on kogu aeg ülimalt kiire - rahvusvahelistele tudengitele üritatakse anda võimalikult palju informatsiooni võimalikult vähese ajaga. Pidevalt toimuvad miitingud ja pead end kuhugile registreerima ( olgu see siis loengutesse või mõne kiriku tutvumisõhtule(( seal saab tasuta süüa)), aga viimaks on mul olemas kõik kursused, mida vaja ja nüüd tuleb veel vaid raamatud osta. Aga siia ongi koer maetud - kursuste raamtud on väga kallid ja raamatud on kohustuslikud - tuleb arvestada eelarvega $400 (kui sul veab ja saad osta kasutatud raamatuid) kuni $ 800. Raamatuid saab küll ka poole või veerandi makstud hinna eest pole pärast tagasi müüa.
Kuna ühikatoad on sisustatud vaid vajamineva mööbliga (voodi, kapp, laud ja tool), siis tuleb kogu sisustus kas Eestist kaasa võtta või koha pealt osta. Than God for the Wal Mart! - et siis Wal Martis on asjad veits odavamad. Pidin ostma endale linad, teki, padja, lambi ühikates on lihtsalt kohutav valgustus)ja prügikasti! ning kõike muud vajaminevat. Kool algab siin tuleval esmaspäeval ehk siis 24. augustil ja mu esimene loeng algab 9.00 hommikul, õnneks on siin lühemad loengud kui Tartus - vaid 45 minutit, just nagu keskkoolis. Kohalikud viivad meid pea igal õhtul kuhugile pubisse, ka ülikoolilinnakus on pubi. Ülikoolilinnak ongi nagu väike linn suurema linna sees - siin on ülikoolihooned, ühikad, sööklad, pubid ja ühesõnaga kõik, mis vaja, nii et tegelikult ei peagi ülikoolilinnakust lahkuma. Pubid on üldiselt nagu Belgiaski - rahvast täis. (nagu oleks Zavood kõikjal - paljud kohad meenutavad ka sisekujunduselt ja pubikülastajate poolest Zavoodi (( mingil hetkel panen ka pilte üles, kui aega saan neid tegema hakata)). Greensboros on üldse palju tudengeid, tahes tahtmata meenub tudengilinn Tartu - neis on ka midagi sarnast. Greensboros elav vaid 150.000 inimest rohkem kui Tartus, aga siin on ka vähemalt 7 erinevat ülikooli - see ülikool, kus mina olen oli kunagi tütarlaste ülikool ja seega on siin rohkem tüdrukuid, kuid mingil põhjusel pidi siin ka olema kõige rohkem geisid. Alkoholi tohib siin juua alles 21 aastaselt ja seda kontrollitakse rangelt, pubisse ei saa sisse ilma passita - see tähendab ilma passita, et Eesti ID kaart ei loe siin kellelegi midagi. Paljud rahvusvahelised tudengid on selle peale väga pahased, sest taoline seadus muudab nad taas alaealisteks, kes ei tohi õhtul välja minna. Alkoholiga on veel ka selline tore lugu, et kui 21 aastane joob alla 21 aastase juuresolekul ja jäävad korrakaitsjatele vahele, saavad mõlemad trahvi, hoolimata sellest, et alaealine tegelikult midagi ei joonud.
Inimesed on siin lahked ja abivalmis - jällegi pisut nagu Belgias, aga samas toimub kõik kiiremas rütmis - kiiremas kui Eestis ka. Kui keegi möödub sinust ja küsib: "Hey, How are you?" (Tere, Kuidas läheb), siis ei jää ta ootama vastust, vaid kõnnib kohe edasi - vastus teda ei huvita ja pealegi saab sellele küsimusele olla niikuinii vaid üks vastus: "Fine, and how are you?" ( Hästi ja kuidas sinul läheb). Selline vestlus toimub käigu pealt.
Fakt, et Ameerikas on kõik suurem, vastab ka tõele - toiduportsionid ja kohv on siin ikka hiiglaslikud, siinne väike jäätis võrdub 3 Eesti tavalise jäätisega ja kui ma küsisisin suurt jäätist, siis ütles mulle baarmen, et ma ei thaks tegelikult suurt tellida. Kohv on ka nagu kaks tassi Eesti kohvi ja sama hinnaga, mis Eestis üks tass. Kes on näinud Ameerika filme, kus õhtuti toimub linnatänavatel suvaline autodega sõitmine (autode näitamine pigem) valju muusika saatel - see on ka tõsi, proovisime selle eile õhtul järele. Aa ja kas ma unustasin mainida, et autod on ka muidugi suuremad.
Eile saabusid ülikoolilinnakusse esimese aasta tudengid, peaaegu kõik koos vanematega! Esimene õhtu korraldatakse nii, et ka vanemad majutatakse ööseks ühikasse, et nad saaksid laste esimese ülikooliöö nendega koos veeta. Paljudel aitavad vanemad asju ajada. Aga präeguseks kõik - püsige lainel või nautige suve!
Kuna ühikatoad on sisustatud vaid vajamineva mööbliga (voodi, kapp, laud ja tool), siis tuleb kogu sisustus kas Eestist kaasa võtta või koha pealt osta. Than God for the Wal Mart! - et siis Wal Martis on asjad veits odavamad. Pidin ostma endale linad, teki, padja, lambi ühikates on lihtsalt kohutav valgustus)ja prügikasti! ning kõike muud vajaminevat. Kool algab siin tuleval esmaspäeval ehk siis 24. augustil ja mu esimene loeng algab 9.00 hommikul, õnneks on siin lühemad loengud kui Tartus - vaid 45 minutit, just nagu keskkoolis. Kohalikud viivad meid pea igal õhtul kuhugile pubisse, ka ülikoolilinnakus on pubi. Ülikoolilinnak ongi nagu väike linn suurema linna sees - siin on ülikoolihooned, ühikad, sööklad, pubid ja ühesõnaga kõik, mis vaja, nii et tegelikult ei peagi ülikoolilinnakust lahkuma. Pubid on üldiselt nagu Belgiaski - rahvast täis. (nagu oleks Zavood kõikjal - paljud kohad meenutavad ka sisekujunduselt ja pubikülastajate poolest Zavoodi (( mingil hetkel panen ka pilte üles, kui aega saan neid tegema hakata)). Greensboros on üldse palju tudengeid, tahes tahtmata meenub tudengilinn Tartu - neis on ka midagi sarnast. Greensboros elav vaid 150.000 inimest rohkem kui Tartus, aga siin on ka vähemalt 7 erinevat ülikooli - see ülikool, kus mina olen oli kunagi tütarlaste ülikool ja seega on siin rohkem tüdrukuid, kuid mingil põhjusel pidi siin ka olema kõige rohkem geisid. Alkoholi tohib siin juua alles 21 aastaselt ja seda kontrollitakse rangelt, pubisse ei saa sisse ilma passita - see tähendab ilma passita, et Eesti ID kaart ei loe siin kellelegi midagi. Paljud rahvusvahelised tudengid on selle peale väga pahased, sest taoline seadus muudab nad taas alaealisteks, kes ei tohi õhtul välja minna. Alkoholiga on veel ka selline tore lugu, et kui 21 aastane joob alla 21 aastase juuresolekul ja jäävad korrakaitsjatele vahele, saavad mõlemad trahvi, hoolimata sellest, et alaealine tegelikult midagi ei joonud.
Inimesed on siin lahked ja abivalmis - jällegi pisut nagu Belgias, aga samas toimub kõik kiiremas rütmis - kiiremas kui Eestis ka. Kui keegi möödub sinust ja küsib: "Hey, How are you?" (Tere, Kuidas läheb), siis ei jää ta ootama vastust, vaid kõnnib kohe edasi - vastus teda ei huvita ja pealegi saab sellele küsimusele olla niikuinii vaid üks vastus: "Fine, and how are you?" ( Hästi ja kuidas sinul läheb). Selline vestlus toimub käigu pealt.
Fakt, et Ameerikas on kõik suurem, vastab ka tõele - toiduportsionid ja kohv on siin ikka hiiglaslikud, siinne väike jäätis võrdub 3 Eesti tavalise jäätisega ja kui ma küsisisin suurt jäätist, siis ütles mulle baarmen, et ma ei thaks tegelikult suurt tellida. Kohv on ka nagu kaks tassi Eesti kohvi ja sama hinnaga, mis Eestis üks tass. Kes on näinud Ameerika filme, kus õhtuti toimub linnatänavatel suvaline autodega sõitmine (autode näitamine pigem) valju muusika saatel - see on ka tõsi, proovisime selle eile õhtul järele. Aa ja kas ma unustasin mainida, et autod on ka muidugi suuremad.
Eile saabusid ülikoolilinnakusse esimese aasta tudengid, peaaegu kõik koos vanematega! Esimene õhtu korraldatakse nii, et ka vanemad majutatakse ööseks ühikasse, et nad saaksid laste esimese ülikooliöö nendega koos veeta. Paljudel aitavad vanemad asju ajada. Aga präeguseks kõik - püsige lainel või nautige suve!
Wednesday, August 12, 2009
milles asi? ehk proloog
Tartus on tore - tegelikult ka! Aga kui oled liiga kaua ühe koha peal olnud, muutub ka kõige toredamates paikades igavaks, siis tuleb ära minna! Ma olen juba korra käinud ära - elasin, õppisin ja töötasin Belgias ja siis jälle aasta Tartus. Umbes poole aasta eest tekkis soov taas rändama minna ja sedapuhku ülikooli abiga. Nii siis kandideerisin stipendiumile Põhja Carolinasse Greensboro Ülikooli - lihtsalt ilma linna kohta eelneva materjali otsimiseta ja ilma pikema aru pidamiseta:D - nad õpetavad ju seal ka ajalugu ( Kuidas näevad nemad Euroopa ajalugu, mitte et nad mingid tulnukad oleksid, aga siitpoolt lompi paistavad asjad ikka teistsugused) ja midagi riigiteaduste sarnast (Political Science)! Ei soovinud ka nii ruttu bakalaureust kätte saada - ma ei usu, et kolme aastaga võib saada spetsialistiks, aga sellest ehk kunagi hiljem - üliõpilasvahetus on igal juhul kasulik ja vahva. Niisiis ma kandideerisin stipendiumile ja ma ka sain selle ( ilmselgelt ei eksisteeriks vastasel korral seda blogigi) Siin kohal tuleks veel mainida, et ma pole blogi kirjutaja tüüp:D - veits hilja vist ülestunnistus, aga kord küsis üks mu gümnaasiumiaegne klassiõde, et milleks inimesed blogi peavad. Vastasin talle, et Jumal (kõrgeim jõud kui soovite) lõi blogi tarkade inimeste kaitseks ja lollide lohutuseks - et targad ei peaks kuulama lollide bläma ja viimased saaksid rahulikult oma mõttevälgatusi avalikustada, teades, et vähemalt keegi neid loeb. Võibolla olekski kohutav, kui tuleksin teile oma vahetussemestrist lobisema ja kordaksin sada korda mõnd mulle põnevat, aga teie jaoks lootusetult kauget, igavat ja tähtsusetut detaili. Blogi olemusest arvan ma endiselt sama, aga nüüd pean ka mina oma esimest blogi.
Niisiis ma kandideerisin stipendiumile Põhja Carolina Ülikoolis Greensboros ja ma sain selle - see blogi saab olema minu vahetussemestri kirjeldus (tõenäoliselt sisaldab ka mõningaid kõrvalepõikeid) ja ma loodan, et suudan siia kogu 5 kuu jooksul, mis ma ära olen ka midagi postitada - algus on küll ju paljutõotav. Hetkel ei ole ma veel Greensboros ja pole ka veel Ühendriikides - olen kodus ja valmistun reisiks - tõeline algus saab loodud ehk 18. augustil - igal juhul kes vähegi on huvitatud lootusetult kaugetest, igavatest ja tähtsusetutest detailidest, millest ma suure tõenäosusega koju naasnuna enam lobisema ei hakka, või mida ma ka siis enam mäletada ei pruugi, olete igati oodatud seda blogi lugema ja kommenteerima.!
Niisiis ma kandideerisin stipendiumile Põhja Carolina Ülikoolis Greensboros ja ma sain selle - see blogi saab olema minu vahetussemestri kirjeldus (tõenäoliselt sisaldab ka mõningaid kõrvalepõikeid) ja ma loodan, et suudan siia kogu 5 kuu jooksul, mis ma ära olen ka midagi postitada - algus on küll ju paljutõotav. Hetkel ei ole ma veel Greensboros ja pole ka veel Ühendriikides - olen kodus ja valmistun reisiks - tõeline algus saab loodud ehk 18. augustil - igal juhul kes vähegi on huvitatud lootusetult kaugetest, igavatest ja tähtsusetutest detailidest, millest ma suure tõenäosusega koju naasnuna enam lobisema ei hakka, või mida ma ka siis enam mäletada ei pruugi, olete igati oodatud seda blogi lugema ja kommenteerima.!
Subscribe to:
Posts (Atom)
