Sunday, August 30, 2009

Hey Baby! Tagasi keskkooli!

Hey Baby, sweetie, honey jne...(eesti keeles sobib kallike ja kullake hästi) ! Just nii tervitavad ameeriklased üksteist ja mitte ainult tänaval - kui lähed sööklasse sööma või kuhugile kooliasju ajama kohtad enamasti sarnast tervitusstiili. Ja alati keep smiling või keegi tuleb küsima, mis viga on.
Aga nüüd on siis esimene koolinädal lõppenud ja ausalt, tunne on, nagu oleks tagasi keskkooli sattunud- ma pean tegema kodutööd ja seda mitte ainult keeletundides vaid kõikides tundides ja kodutööd on piisavalt. Tegelikult ei ole mul selle vastu midagi, nii jääb ehk midagi meelde ka, sest keskkoolist õpitud asjad kipuvad tegelikult rohkem meeles püsima - õppimine on intensiivsem st. igaks tunniks õpid midagi, mitte vaid igaks eksamiks. Suure osa hindest moodustavad juhuslikud kontrolltööd lugemismaterjali peale, st. igaks tunniks võiks end lugemismaterjaliga kurssi viia. Professorid ( jaa just see sama lektor, keda Eestis ülikoolis kohtab, ainult et lektoril ja professoril on siiski vahe) on (vähemalt minu õppeaineid arvestades) väga head ja suudavad loengud huvitavaks muuta, muide nad räägivad väga vabas vormis. Jah lektoril ja professoril on vahe - lektor peab loengu, professor on sinu jaoks olemas ka pärast loenguid - tal on vastuvõtu ajad ja jällegi on üks osa hindest see, et sa arutad mõnd teemat professoriga väljaspool loengu aega. Minu rahvusvaheliste suhete professor näiteks armastab tudengitega kohvile minna, kus arutatakse mõnd hetkel aktuaalset teemat.
Kool algas nagu ikka aktusega , või pigem nagu aktusega aastast 1892 st. rektori ja teiste professorite riietus meenutas küll ülikooli algusaegu, ükski aktus ei alga ilma vana koolikella helistamise tseremooniata ja siis on ka aukartust äratav formaalne õhkkond läbi, kõik saavad esimese koolipäeva puhul karikakra õie (NC sümbol) ja kogunevad söökla ette väljakule hetke popmuusikat kuulama ja erinevaid mänge mängima, ühtlasi värvitakse ära söökla lähedal asuv kivi - reegel on: kivi peab jääma sama mustriga 24 tunniks. Ja siis hakkab pihta tavaline koolinädal. Olgu, rahvusvahelistele tudengitele see pole nii tavaline - neid tuleb ikka veel tuttavaks teha erinevate baaridega ja pealegi esmaspäeval ja teisipäeval on Chapel Hillis õlu 1 dollar ja sama kehtib kolmapäeva kohta Westerwoodis. Majapeod (House party) on väga populaarsed ja tõesti, need toimuvad nagu filmis - suvaline seltskond inimesi sajab su peole sisse , kui oled selle välja reklaaminud, meie tuttaval ameeriklasel olid isegi olemas diskodel kasutatavad tuled ja suitsu tegemise masin.
Nädalavahetused on siin rahulikumad, suur osa tudengeid sõidab selleks ajaks oma vanematele külla, või läheb kuhugile matkama, tööle või üritab oma õppimisega järje peale saada. Populaarne on ka minna mõnd sportmängu vaatama. Või nuh pigem on see lihtsalt üritus kus sotsialiseeruda ja teha kõike muud peale pesapalli vaatamise. Tulihingelised fännid kannavad siiski oma tiimi värve ja tunduvad mängu jagavat paremini kui mängijad, kohtunik ja treenerid. Temperatuur püsib endiselt 28 ligidal ja peale konstantse magamatuse on kõik endistviisi supper. Muide juheii, täna saab fotosid, püsige lainel!

2 comments:

  1. see tuli nüüd ilma toimetamata (teistkordne ülelugemine), autor vabandab siiralt kirjavigade pärast!

    ReplyDelete
  2. Päris vahva on ikka lugeda Su tegemistest seal! :) Ja fotod on ka head! :) Tõeline seiklus! Püsime Maarjaga lainel ja ootame Su uusi postitusi! :)
    Kallid!

    Jane

    ReplyDelete