Sunday, September 27, 2009
Fall Fest! See on ülikool!
See nädal oli tõeliselt peo nädal - ei mitte selles mõttes, et mina oleksin nädal aega poppi pannud ja pidutsenud, vaid ülikool pidutses, sest toimus nn Fall Fest (sügise festival kui üritada pisut tõlkida). Fall Festi traditsioon on päris vana, tavaliselt tähistatakse sellega ülikooli peamise jalka või pesapalli või mingi muu spordiala tiimi uue õppeaasta esimest mängu kodustaadionil. Selle raames korraldatakse nädal otsa erinevaid üritusi - kas siis muusikaüritused, teater, tantsuetendused või mõne kuulsa professori loengud. Üritus kulmineerub laupäevase paraadi ja (meie kooli puhul ) jalkamänguga. Paraadil näitavad end kõik ülikooli osakonnad ja erinevad võistkonnad, kuna meie väga hea tuttav töötab ülikoli raadiojaamas, siis saime ka osaleda paraadil ja esindada ülikooli raadiot. Üritus lõppes nagu enamus üiritusi Eestiski ilutulestikuga. Enne muidugi toimub ka Fall Festi kuninga ja kuninganna valimine, täpselt nagu Ameerika filmides. Sisuliselt on muidu tegemist sarnase üritusega nagu Tartu ülikooli puhul tudengite kevadpäevad või sügispäevad. Selle raames korraldati üritusi muidugi ka tudengite vanematele - jah taaskord majutati tudengite vanemad, kes seda soovisid, ülikooli hoonetesse. Vanemad käivad siin tudengitel päris tihti külas. Samal ajal toimus ka ülikooli lähedal asuval tänaval oma festival oma bändide ja pudi-padi laadaga. Seth soovitas meil proovida Tate streeti popimat jooki - mullikokteili. Tegemist on muidu tavalise jäätisekokteiliga, aga see sisaldab tapioca (mingi Brasiilia taime tärklis, mis närides tundub nagu mollusk ja ei oma praktiliselt mingit maitset) mullikesi. Kui seda juua kõrrega ja saad kätte ühe mullikese, tundubki nagu sööksid mingeid molluskeid.
Peagi saabub sügisvaheaeg - just nagu keskkooliski - ja meid peaks viidama ekskursioonile Philadelphiasse. Enne vaheaega on muidugi mid term exams ( järjekordsed eksamid, nagu neid siin vähe oleks)- sisuliselt iga päev on mingid eksamid. Prantsuse keeles on mul ühe kuu jooksul olnud viis eksamit, ajalootunnis kolm eksamit ja essee, aga ikkagi on aega sõpradega välja minna või midagi ette võtta. Sellel nädalal algavad võrkpallis play-off 'id ja siis selgub, mis koha meie tiim viimaks saab - eelmine mäng ei läinud meil just kõige paremini ja langesime kokkuvõttes neljandaks, aga sellel kõigel pole tähtsust, loevad vaid play-off'id. Hoidke siis pöialt, et meie tiimil hästi läheks. Järgmisel nädalal peaks olema ka mu esimene aikido treening.
Reedel korraldasid paar kohalikku tudengit enda pool nn Black Light Party - ühed populaarsemad peod tudengite hulgas - idee on selles, et kõik peole minejad peavad kandma valget T- särki ja siis võtma kaasa highlighteri ( no see on see neoonvärvidega pliiats) ja siis kogu peo vältel üritatakse üksteise T-särkidele midagi joonistada või kirjutada ning teatud valguslampide tõttu hakkab highlighteriga kirjutatud tekst pluusil ja nahal helendama. Pidu ise toimus küllaltki ülikooli lähedal ehk vaid kilomeetri kaugusel, aga kui otsustasime paari sõbraga koju minna, ütles peo omanik, et oleks liiga ohtlik koju jalutada ja ta tõi meid autoga koju. Ma ei ole kuulnud, et kellegiga midagi kuskil juhtunud oleks, aga campuse politseile pidavat rahvusvahelised tudengid peavalu valmistama, sest nad liikuvat alatihti üksinda või paarkaupa igal ajal mööda linna ringi ja see pidavat olema ohtlik. Ja just selle pärast pidavatki ameeriklased end varustama püstolitega, et ohtu vähendada.
Seagripi paanika tõuseb ka - ülikooli hoonete peasissekäigu ette on paigaldatud mingi desinfitseeriva aine pihustid ja WC'desse on ilmunud hoiatavad kirjad, et kraani võib kinni keerata vaid paberrätikut kasutades. Muidu on kõik tavaline ja töine, temperatuur püsib ikka 20 - 25 kraadi vahel, aeg-ajalt sajab vihma, aga muidu pole väga aru saada, et sügis käes oleks. Teie aga püsige lainel ja pange sügismantlid selga!
Peagi saabub sügisvaheaeg - just nagu keskkooliski - ja meid peaks viidama ekskursioonile Philadelphiasse. Enne vaheaega on muidugi mid term exams ( järjekordsed eksamid, nagu neid siin vähe oleks)- sisuliselt iga päev on mingid eksamid. Prantsuse keeles on mul ühe kuu jooksul olnud viis eksamit, ajalootunnis kolm eksamit ja essee, aga ikkagi on aega sõpradega välja minna või midagi ette võtta. Sellel nädalal algavad võrkpallis play-off 'id ja siis selgub, mis koha meie tiim viimaks saab - eelmine mäng ei läinud meil just kõige paremini ja langesime kokkuvõttes neljandaks, aga sellel kõigel pole tähtsust, loevad vaid play-off'id. Hoidke siis pöialt, et meie tiimil hästi läheks. Järgmisel nädalal peaks olema ka mu esimene aikido treening.
Reedel korraldasid paar kohalikku tudengit enda pool nn Black Light Party - ühed populaarsemad peod tudengite hulgas - idee on selles, et kõik peole minejad peavad kandma valget T- särki ja siis võtma kaasa highlighteri ( no see on see neoonvärvidega pliiats) ja siis kogu peo vältel üritatakse üksteise T-särkidele midagi joonistada või kirjutada ning teatud valguslampide tõttu hakkab highlighteriga kirjutatud tekst pluusil ja nahal helendama. Pidu ise toimus küllaltki ülikooli lähedal ehk vaid kilomeetri kaugusel, aga kui otsustasime paari sõbraga koju minna, ütles peo omanik, et oleks liiga ohtlik koju jalutada ja ta tõi meid autoga koju. Ma ei ole kuulnud, et kellegiga midagi kuskil juhtunud oleks, aga campuse politseile pidavat rahvusvahelised tudengid peavalu valmistama, sest nad liikuvat alatihti üksinda või paarkaupa igal ajal mööda linna ringi ja see pidavat olema ohtlik. Ja just selle pärast pidavatki ameeriklased end varustama püstolitega, et ohtu vähendada.
Seagripi paanika tõuseb ka - ülikooli hoonete peasissekäigu ette on paigaldatud mingi desinfitseeriva aine pihustid ja WC'desse on ilmunud hoiatavad kirjad, et kraani võib kinni keerata vaid paberrätikut kasutades. Muidu on kõik tavaline ja töine, temperatuur püsib ikka 20 - 25 kraadi vahel, aeg-ajalt sajab vihma, aga muidu pole väga aru saada, et sügis käes oleks. Teie aga püsige lainel ja pange sügismantlid selga!
Sunday, September 20, 2009
Meie võit!
Just nii, möödunud esmaspäev algas minu tiimi võiduga võrkpallis. Mängimistingimused olid pehmelt öeldes kehvad - just sel päeval tabas Greensborot kohutav vihmasadu ( ok mitte Eesti mõistes kohutav, see tähendab, et vihm polnud külm ja tuult ka polnud ja vihmasadu polnud ülitugev, aga mäletate ehk veel, et ma pole siin peaaegu kuu aega vihma näinud, nii et see oli siiski kohutav vihmasadu), aga ega siis vihmasadu võrkpallimängu takista. Meie tiimilt aga võttis see pisut julgust ära - kuuest mängijast ilmus kohale vaid kolm, vastasmeeskond aga seevastu oli täies rivistuses kohal. Sellegipoolest suutsime mängida võiduni. Sama tulemust kordasime kolmapäeval, sedapuhku küll ilma vihmata. Seega oleme hetkel tabelis kolmandad (ei, kokku ei ole kolm võistkonda, on kaheksa).
Möödunud teisipäeval aga ilmus ülikoolilinnaku ( edaspidi campus) territooriumile relvastatud röövel. Tegelikult polnud asi vast tõsine, aga olime just loengus ja professor muuseas ütles, et kahjuks ei saa ta meid õigel ajal loengust vabaks lasta, sest campuse territooriumil viibib keegi relvastatud mees, kes oli mõni hetk tagasi osalenud poeröövis ja nüüd põgenenud campuse territooriumile. Kõik tudengid saavad sellest informatsiooni oma meiliaadressile. Tegelikult on relvastatud kurjategijate ilmumine campuse alale vist päris tavaline nähtus, sest paar päeva hiljem saime jälle meilile sarnase teate. Pigem üritatakse lihtsalt tudengeid ohu eest teavitada ja kõike kontrolli all hoida. Pooltel juhtudel ei ole tegelikult keegi kindel, kas kahtlusalune päriselt ka campuse alal on, aga kui ta juba seal lähedal liigub, saavad kõik hoiatusmeili. Siis on veel lahedad tuletõrjeõppused ühikas. Kui tuletõrjealarm läheb tööle, peavad kõik ühika ette kogunema, need kes seda ei tee, võivad trahvi saada, vahet pole, et sa just duši alt tulid ja oled vaid saunalina väel.
Campuses on vapustav postiteenuse süsteem, üritasin nimelt paar kirja koju saata, aga paraku läks see üle kivide ja kändude. Kirja saab saata campuse postkontoris, aga oh õnnestust, nad ei müü seal marke, millega saaks kirju Euroopasse saata, selleks tuleb minna linnast väljas asuvasse postkontorisse. ( postkontorid on ka mingipärast koondatud suurtesse ostukeskustesse ja kesklinnast neid ei leiagi) Ma vist juba mainisin, et ühistransport on siin praktiliselt olematu, nii et võite pakkuda, kas ma jõudsin enne postkontori sulgemist tagasi.
Nätukene Lõunast ja Põhjast. Põhja Carolina (NC Ameeriklastel muide on komme kõikvõimalikke lühendeid välja mõelda ja siis neid kõnes kasutada, antud lühend on küll Põhja Carolina ametlik tähtlühend, aga näiteks reedel ilmub professor auditooriumi ette ja tervituseks teatab TGIF (loe tiigiiaif), millega ta tegelikult tahab öelda Thank God it's Friday ((tänu jumalale on reede)) asub tegelikult lõuna ja põhja vahel, aga kohalikud väidavad, et pigem võiks NC arvata lõuna hulka. Lõunale on iseloomulik rahulikum elustiil - ma pakuks, et tudengite kohta see küll ei käi, igasugu aktiviste jookseb siin ringi. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et mul pole selle kuu aja jooksul siin kordagi olnud juhust, et nüüd pole mul tund aega midagi teha ja võiks näiteks telekat vaadata. Kool, õppimine , trenn, klubid, ringid, vabatahtlikutöö, töö, tudengiteorganisatsioonid, õhtune õlle või kohv, sõpradega väljaminek - kõik see peab ära mahtuma ühe tõelise ameerika tudengi ühte ainsasse päeva ja nii iga päev. Aga lõuna osariike peetakse ka pisut rumalateks, võibolla nende aegluse pärast. Lõuna osariikidest pärit inimsesed on kindla peale juhmid ja talumatult aeglased põhjaosariikide inimeste vaatevinklist ja põhjaosariikide inimesed lõuna jaoks jälle talumatult närvilised. Lugu on umbes sama nagu meie suhtume oma põhjanaabritesse ja Lätisse. Lihtsalt niisama tore fakt, aga terve campuse territoorium kubiseb oravatest, neid võib näha igal pool mööda puid jooksmas ja nad ei karda pea üldse inimesi.
Saatke mulle Eesti lipp ja kotike kamajahu:D , muidu püsige lainel ja nautige sügist - siin on sügis väga talutav, temperatuur püsib ikka 20-25 kraadi juures ja seda ka öösel.
Möödunud teisipäeval aga ilmus ülikoolilinnaku ( edaspidi campus) territooriumile relvastatud röövel. Tegelikult polnud asi vast tõsine, aga olime just loengus ja professor muuseas ütles, et kahjuks ei saa ta meid õigel ajal loengust vabaks lasta, sest campuse territooriumil viibib keegi relvastatud mees, kes oli mõni hetk tagasi osalenud poeröövis ja nüüd põgenenud campuse territooriumile. Kõik tudengid saavad sellest informatsiooni oma meiliaadressile. Tegelikult on relvastatud kurjategijate ilmumine campuse alale vist päris tavaline nähtus, sest paar päeva hiljem saime jälle meilile sarnase teate. Pigem üritatakse lihtsalt tudengeid ohu eest teavitada ja kõike kontrolli all hoida. Pooltel juhtudel ei ole tegelikult keegi kindel, kas kahtlusalune päriselt ka campuse alal on, aga kui ta juba seal lähedal liigub, saavad kõik hoiatusmeili. Siis on veel lahedad tuletõrjeõppused ühikas. Kui tuletõrjealarm läheb tööle, peavad kõik ühika ette kogunema, need kes seda ei tee, võivad trahvi saada, vahet pole, et sa just duši alt tulid ja oled vaid saunalina väel.
Campuses on vapustav postiteenuse süsteem, üritasin nimelt paar kirja koju saata, aga paraku läks see üle kivide ja kändude. Kirja saab saata campuse postkontoris, aga oh õnnestust, nad ei müü seal marke, millega saaks kirju Euroopasse saata, selleks tuleb minna linnast väljas asuvasse postkontorisse. ( postkontorid on ka mingipärast koondatud suurtesse ostukeskustesse ja kesklinnast neid ei leiagi) Ma vist juba mainisin, et ühistransport on siin praktiliselt olematu, nii et võite pakkuda, kas ma jõudsin enne postkontori sulgemist tagasi.
Nätukene Lõunast ja Põhjast. Põhja Carolina (NC Ameeriklastel muide on komme kõikvõimalikke lühendeid välja mõelda ja siis neid kõnes kasutada, antud lühend on küll Põhja Carolina ametlik tähtlühend, aga näiteks reedel ilmub professor auditooriumi ette ja tervituseks teatab TGIF (loe tiigiiaif), millega ta tegelikult tahab öelda Thank God it's Friday ((tänu jumalale on reede)) asub tegelikult lõuna ja põhja vahel, aga kohalikud väidavad, et pigem võiks NC arvata lõuna hulka. Lõunale on iseloomulik rahulikum elustiil - ma pakuks, et tudengite kohta see küll ei käi, igasugu aktiviste jookseb siin ringi. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et mul pole selle kuu aja jooksul siin kordagi olnud juhust, et nüüd pole mul tund aega midagi teha ja võiks näiteks telekat vaadata. Kool, õppimine , trenn, klubid, ringid, vabatahtlikutöö, töö, tudengiteorganisatsioonid, õhtune õlle või kohv, sõpradega väljaminek - kõik see peab ära mahtuma ühe tõelise ameerika tudengi ühte ainsasse päeva ja nii iga päev. Aga lõuna osariike peetakse ka pisut rumalateks, võibolla nende aegluse pärast. Lõuna osariikidest pärit inimsesed on kindla peale juhmid ja talumatult aeglased põhjaosariikide inimeste vaatevinklist ja põhjaosariikide inimesed lõuna jaoks jälle talumatult närvilised. Lugu on umbes sama nagu meie suhtume oma põhjanaabritesse ja Lätisse. Lihtsalt niisama tore fakt, aga terve campuse territoorium kubiseb oravatest, neid võib näha igal pool mööda puid jooksmas ja nad ei karda pea üldse inimesi.
Saatke mulle Eesti lipp ja kotike kamajahu:D , muidu püsige lainel ja nautige sügist - siin on sügis väga talutav, temperatuur püsib ikka 20-25 kraadi juures ja seda ka öösel.
Sunday, September 13, 2009
Rousseau: Tagasi loodusesse! meie põhjanaabrid on tasemel!
Sel esmaspäeval pidin kirjutama oma esimese essee inglise keeles Rousseau Ühiskondliku Lepingu teemal. Tulemust ma veel ei tea. Sellest ka viide Rousseaule pealkirjas. Greensboro on ülimalt autokeskne linn, ühistransport on pea olematu ja linnadevaheline transport on samuti väga nigel, Woshingtoni, mis asub 10 tunni kaugusel, sõidab rohkem busse kui mõnda Põhja Carolina linna, mis asub vaid poole tunni kaugusel. Aga sel nädalavahetusel oli meil õnne. Meie hea tuttav Seth viis meid lõpuks linnast välja, aga kõigepealt läksime kinno vaatama filmi 500 päeva Suve (500 Days of Summer), ma arvan, et hollywoodifilmid on enamuses mittevaadatav saast, aga seda filmi soovitan küll vaadata. Niisiis me läksime linnast üks 50 kilti välja järve äärde. Järv oli küll peaaegu ära kuivanud, aga siin pole hetkel ka sajuperioodi, kevadel pidavat seal rohkem vett olema, Eesti terminites võiks öelda, et läksime ühe päris suure porilombi juurde. Ja seda päris suurt porilompi külastavad erinevad metsloomad, kui me sinna jõudsime nägime pruunkaru end pesemas selles lombis. Mina ja Joanna arvasime, et nüüd vist peaks ära jooksma, aga karu oli kiirem plehku panema. Seth ei olnud üllatunud - see on tavaline näha karu järve ääres joomas ja siis nad käivad metsas matkamas, kus kogu aeg võib karuga kokku saada. Õhtul otsustasime sõita Greensborost välja u 50 kilomeetri kaugusel asuvasse linna Winston Salemisse. Linn on arhitektuuri poolest sarnane Greensboroga. Käisime mingil kontserdil - mingil sest ma tõesti ei mäleta, kes esines, soojenduseks oli mingi kantribänd, noored ka fännavad siin päris palju kantrit, ja peaesineja oli kohalik noorte rockbänd. Kontserdile minnes eristatakse juba uksel käepaelaga 21 aastased ja nooremad, alkoholiseadusi kontrollitakse ja järgitakse siin päris karmilt.
Päris karmilt küll, aga mitte ülikoolilinnakust välja jäävates eramajades ja just nimelt seal toimus reedel üks suuremaid rahvusvaheliste tudengite pidusid - Õlle võidujoomine. Võistlus ise näeb välja nii: igas minutis tuleb juua 4cl õlut, ühtki minutit ei tohi vahele jätta, kokku juuakse sada minutit, kes ei suuda sammu pidada, langeb välja. Oli soovitatav, et iga rahvus oma esindajad välja paneb. Siinkohal pean kurbuse või hoopis hea meelega ( sõltub perspektiivist, Eeestlasi peetakse siin muidu tugevateks vodkajoojateks.) teatama, et Eesti sellele võistlusele oma esindajat välja ei pannud. Sellest hoolimata olid tublid meie põhjanaabrid, kes suutsid ka lõpuks võistluse kinni panna ja eriauhind läks ka Rootsi ja Taani tüdrukutele, kes ka vapralt vastu panid ja poistele konkurentsi pakkusid. Rohkem kommentaare sellele võistlusele pole vast vaja ja siinkohal mainiksin, et mul on ka päris postiaadress ( et siis, mulle meeldib jah kirju saada) Helika Jurgenson, 5466 UNCG Station, Greensboro, NC 27413-1051.
Võibolla veidi veel ameeriklaste olemusest. Nad on abivalmis ja mitte võltsilt abivalmis, vaid päriselt. Situatsioon on järgmine: 5 eurooplast tahavad kaubanduskeskusesse minna ( viimased on siin eriti suured ja kesklinnast eriti kaugel) ja otsustavad võtta bussi, aga siis ilmub välja abivalmis ameeriklane, kes muidu peaks minema raamatukokku oma kodutööd tegema, aga kuulnud eurooplaste soovist kaubanduskeskust külastada, soovib neid sinna viia ja tagasi ka tuua. Euroopas lahendataks situatsioon nii, et poodiminejad tänavad abipakkujat, sest viimane tegelikult ei soovi aidata ja vaid viisakuse pärast pakub abi , ja lükkaksid abipakkumise tagasi - kõik oleksid õnnelikud. Siin nii asju ei lahendata, muidugi ütlevad eurooplased viisakalt ei, aga sellegi poolest viib ameeriklane nad kaubanduskeskusesse, sest nüüd ta lausa nõuab, et peab aitama. Eurooplased tunnevad end halvasti ja üritavad vabandada ja selgitada, ameeriklane solvub, sest arvame, et ta soovis vaid viisakusest aidata, aga ei ta tahtiski päriselt meid aidata. Eurooplastele aga ei mahu see kuidagi pähe.
Tahad sa sellest rääkida, kallis? Just, kui sul on mingi mure, siis räägi sellest, kogu ühikas ja tõenäoliselt ka kogu su klass teab su murest ja mitte, et nad oleksid seda tagantselja kuulnud, vaid sa ise oled seda neile vabatahtlikult rääkinud ja nad üritavad sind aidata, lahendusi välja pakkuda. Eestis on reegel, et musta pesu teiste ees ei pesta ( kui see väljend nüüd vale oli, siis vabandan , ei mäleta enam täpset sõnastust), siin on asi vastupidine, kõik räägivad kõigile oma muredest. Ma ei oska hinnata, kumba pidi on parem, aga lihtsalt mõned asjad on siin teisiti.
Keep smiling, temperatuur püsib siin ikka veel 25 ja 28 kraadi vahel, vihma ja tuult ei ole ja mul pole veel kordagi vaja olnud dressikat kasutada - jah ööd on siin nii soojad, temperatuur öösel ei lange alla 20 kraadi, veel. Kolmapäeval oli meie esimene võrkpallivõistlus, meie tiim sai pähe, aga vähemalt panime vapralt vastu, vastastiimis olid ikkagi liigamängijad, loodame esmaspäeval paremad olla. Präeguseks kõik, püsige lainel ja hoidke meie tiimile pöialt!
Päris karmilt küll, aga mitte ülikoolilinnakust välja jäävates eramajades ja just nimelt seal toimus reedel üks suuremaid rahvusvaheliste tudengite pidusid - Õlle võidujoomine. Võistlus ise näeb välja nii: igas minutis tuleb juua 4cl õlut, ühtki minutit ei tohi vahele jätta, kokku juuakse sada minutit, kes ei suuda sammu pidada, langeb välja. Oli soovitatav, et iga rahvus oma esindajad välja paneb. Siinkohal pean kurbuse või hoopis hea meelega ( sõltub perspektiivist, Eeestlasi peetakse siin muidu tugevateks vodkajoojateks.) teatama, et Eesti sellele võistlusele oma esindajat välja ei pannud. Sellest hoolimata olid tublid meie põhjanaabrid, kes suutsid ka lõpuks võistluse kinni panna ja eriauhind läks ka Rootsi ja Taani tüdrukutele, kes ka vapralt vastu panid ja poistele konkurentsi pakkusid. Rohkem kommentaare sellele võistlusele pole vast vaja ja siinkohal mainiksin, et mul on ka päris postiaadress ( et siis, mulle meeldib jah kirju saada) Helika Jurgenson, 5466 UNCG Station, Greensboro, NC 27413-1051.
Võibolla veidi veel ameeriklaste olemusest. Nad on abivalmis ja mitte võltsilt abivalmis, vaid päriselt. Situatsioon on järgmine: 5 eurooplast tahavad kaubanduskeskusesse minna ( viimased on siin eriti suured ja kesklinnast eriti kaugel) ja otsustavad võtta bussi, aga siis ilmub välja abivalmis ameeriklane, kes muidu peaks minema raamatukokku oma kodutööd tegema, aga kuulnud eurooplaste soovist kaubanduskeskust külastada, soovib neid sinna viia ja tagasi ka tuua. Euroopas lahendataks situatsioon nii, et poodiminejad tänavad abipakkujat, sest viimane tegelikult ei soovi aidata ja vaid viisakuse pärast pakub abi , ja lükkaksid abipakkumise tagasi - kõik oleksid õnnelikud. Siin nii asju ei lahendata, muidugi ütlevad eurooplased viisakalt ei, aga sellegi poolest viib ameeriklane nad kaubanduskeskusesse, sest nüüd ta lausa nõuab, et peab aitama. Eurooplased tunnevad end halvasti ja üritavad vabandada ja selgitada, ameeriklane solvub, sest arvame, et ta soovis vaid viisakusest aidata, aga ei ta tahtiski päriselt meid aidata. Eurooplastele aga ei mahu see kuidagi pähe.
Tahad sa sellest rääkida, kallis? Just, kui sul on mingi mure, siis räägi sellest, kogu ühikas ja tõenäoliselt ka kogu su klass teab su murest ja mitte, et nad oleksid seda tagantselja kuulnud, vaid sa ise oled seda neile vabatahtlikult rääkinud ja nad üritavad sind aidata, lahendusi välja pakkuda. Eestis on reegel, et musta pesu teiste ees ei pesta ( kui see väljend nüüd vale oli, siis vabandan , ei mäleta enam täpset sõnastust), siin on asi vastupidine, kõik räägivad kõigile oma muredest. Ma ei oska hinnata, kumba pidi on parem, aga lihtsalt mõned asjad on siin teisiti.
Keep smiling, temperatuur püsib siin ikka veel 25 ja 28 kraadi vahel, vihma ja tuult ei ole ja mul pole veel kordagi vaja olnud dressikat kasutada - jah ööd on siin nii soojad, temperatuur öösel ei lange alla 20 kraadi, veel. Kolmapäeval oli meie esimene võrkpallivõistlus, meie tiim sai pähe, aga vähemalt panime vapralt vastu, vastastiimis olid ikkagi liigamängijad, loodame esmaspäeval paremad olla. Präeguseks kõik, püsige lainel ja hoidke meie tiimile pöialt!
Sunday, September 6, 2009
Tavaline nädal
Nüüd on siis kolm nädalat möödunud sellest, kui ma Ühendriikidesse saabusin ja viimaks saan kirjeldada ka tavalist koolielu, või nuh peaaegu tavalist - meil siin on nimelt paanika, et seagripp võtab pandeemia mõõtmed ja terve Ameerika jääb haigeks. Juhul kui meie kooli tabavad mitmed seagripi juhtumid ( siiamaani on neid veel vaid kaks olnud) või kui föderaalvalitsus ( föderalism on osariikidele nii hea, ükskõik, mis halbasid otsuseid tehakse või kui keegi jääb eelarve koostamisel rahast ilma, siis on süüdi ikkagi föderaalvalitsus, mitte kohalik valitsus.) otsustab, et tegu on pandeemiaga, siis suletakse meie kool ja kedagi ei lubata elada ülikoolilinnakus (ehk vaid rahvusvahelisi tudengeid). Igal juhul on professorid suhteliselt paanikas ja neilt on nõutud nn hädaolukorra plaani, ehk siis kõik professorid peavad olema valmis minema üle täielikule e- kooli süsteemile. Kogu ülikoolilinnak on suletud muide ka tühisemate asjade pärast kui seagripi pandeemia - eelmise aasta talvel nimelt sadas Greensboros maha 10 sentimeetrine lumi ja keegi ei saanud kaks päeva kooli. Muide, kui sa oled loengus rohkem kui kolm korda aevastanud, palub professor sul ülikooli meditsiinikeskusest läbi hüpata ja kontrollida, ega tegemist pole seagripiga.
Aga nagu ma juba varem mainisin, antakse siin pidevalt kodutöid teha - midagi lugeda, mille peale tuleb hiljem kontrolltöö ja professorid kontrollivad koduseid ülesandeid nagu seda teevad keskkooliõpetajad. Tartu ülikoolis on õppiva tudengi kohtamine suhteliselt haruldane võimalus, see võimalus muidugi kasvab eksamite lähenedes ja eksaminädalatel on haruldus jällegi mitteõppiv tudeng. Siin aga võid ühika puhkeruumis pidevalt näha tudengeid raamatutega. Mingil moel aga tundub õppetöö siin lihtsam - professorid selgitavad kõike justkui keskooli õpilastele ja kui saksa keele professor oli meile terve loengu (50 minutit) selgitanud enesekohaseid tegusõnu, küsis ta viimaks, et kas keegi sai natukenegi millestki aru ja soovitas tulla järelaitamistundi või võtta tuutor, kui miski veel arusaamatuks jäi ja paljud teevadki nii.
Narva 89 ja Philips Hawkinsi ( minu ühikas siin) elurütm ja elamistingimused erinevad tunduvalt. Meil on siin korralik köök ja kujutage ette, puhkeruumides on korralikud diivanid ja telekas. Lisaks on puhkeruumis lauajalgpalli laud ja mingil kummalisel kombel ei tule kellelegi pähe neid asju hävitada või ära varastada. Ühikas on lubatud juua ka alkohoili, aga siiani pole ma veel kohanud ühtki purjus tudengit läbustamas mööda ühikat. Nädala sees peab kella 8 alates olema vaikus (mitte öörahu, aga vaikus), kui Narva 89 võib, hoolimata keelust pärast 22.00 veel lärmi teha, siiski kuulda altkorruselt või kõrvaltoast kostvat valju muusikat, millele valvur lihtsalt ei suuda piiri panna, siis siin saavad inimesed (mingil kummalisel kombel, ju siis kasvatus) ise aru, et see on kõigi huvides ja peod peetakse kas kellegi eramajas või siis pigem minnakse mõnda pubisse. Meie lemmikuks on Tate Street Coffee House, mis asub ülikoolilinnaku servas. Tegemist on väikese kohvikuga, mis nagu paljud siinsed kohvikud, on suht maitsetult sisustatud, kuid loob siiski sooja õhkkonna ning kus õhtuti mängivad tudengibändid ja kohv on 1 dollar. Möödunud neljapäeva õhtu veetsime jällegi seal ja kohalik bänd mängis Hispaania muusikat ning hispaania välistudengite õhutusel mindi tantsima- kohalikud ja bänd olid meeldivalt üllatunud.
Aga mida ma siis siin veel peale õppimise teen? Nagu võis ka eelnevatest tekstidest lugeda, saab paar korda nädalas väljas käidud ja muidu sõpradega aega veedetud. Lisaks on siin aga sport tugevalt au sees - pea igaüks tegeleb millegagi, niisiis panin end taas kord kirja võrkpalli meeskonda ja nagu aasta varem Belgias, mängin ka siin igal esmaspäeval ja kolmapäeval võrkpalli - sedapuhku küll mitte saalivõrkpalli, vaid rannavõrkapalli ( siin tähendab see lihtsalt seda, et meeskonnad mängivad liiva peal, aga mitte paaris vaid tiimis) Lisaks otsustasin paari sõbraga ette võtta väikese kaljuronimismatka Apalatši mägedesse oktoobri algul ja selleks tuleb nüüd igal reedel kaljuronimisseinal harjutamas käia. Üritan ka saabuva nädala jooksul oma telefoni töökorda seada, aga elu ilma telefonita ei kukugi siin kokku, sest kõik trefavad üksteist puhketoas, ülikoolilinnaku sööklas või Tate Street Coffee House'is. Temperatuur püsib endiselt 25-28 kraadi vahel ja kõik tundub supper, teie aga püsige lainel!
Aga nagu ma juba varem mainisin, antakse siin pidevalt kodutöid teha - midagi lugeda, mille peale tuleb hiljem kontrolltöö ja professorid kontrollivad koduseid ülesandeid nagu seda teevad keskkooliõpetajad. Tartu ülikoolis on õppiva tudengi kohtamine suhteliselt haruldane võimalus, see võimalus muidugi kasvab eksamite lähenedes ja eksaminädalatel on haruldus jällegi mitteõppiv tudeng. Siin aga võid ühika puhkeruumis pidevalt näha tudengeid raamatutega. Mingil moel aga tundub õppetöö siin lihtsam - professorid selgitavad kõike justkui keskooli õpilastele ja kui saksa keele professor oli meile terve loengu (50 minutit) selgitanud enesekohaseid tegusõnu, küsis ta viimaks, et kas keegi sai natukenegi millestki aru ja soovitas tulla järelaitamistundi või võtta tuutor, kui miski veel arusaamatuks jäi ja paljud teevadki nii.
Narva 89 ja Philips Hawkinsi ( minu ühikas siin) elurütm ja elamistingimused erinevad tunduvalt. Meil on siin korralik köök ja kujutage ette, puhkeruumides on korralikud diivanid ja telekas. Lisaks on puhkeruumis lauajalgpalli laud ja mingil kummalisel kombel ei tule kellelegi pähe neid asju hävitada või ära varastada. Ühikas on lubatud juua ka alkohoili, aga siiani pole ma veel kohanud ühtki purjus tudengit läbustamas mööda ühikat. Nädala sees peab kella 8 alates olema vaikus (mitte öörahu, aga vaikus), kui Narva 89 võib, hoolimata keelust pärast 22.00 veel lärmi teha, siiski kuulda altkorruselt või kõrvaltoast kostvat valju muusikat, millele valvur lihtsalt ei suuda piiri panna, siis siin saavad inimesed (mingil kummalisel kombel, ju siis kasvatus) ise aru, et see on kõigi huvides ja peod peetakse kas kellegi eramajas või siis pigem minnakse mõnda pubisse. Meie lemmikuks on Tate Street Coffee House, mis asub ülikoolilinnaku servas. Tegemist on väikese kohvikuga, mis nagu paljud siinsed kohvikud, on suht maitsetult sisustatud, kuid loob siiski sooja õhkkonna ning kus õhtuti mängivad tudengibändid ja kohv on 1 dollar. Möödunud neljapäeva õhtu veetsime jällegi seal ja kohalik bänd mängis Hispaania muusikat ning hispaania välistudengite õhutusel mindi tantsima- kohalikud ja bänd olid meeldivalt üllatunud.
Aga mida ma siis siin veel peale õppimise teen? Nagu võis ka eelnevatest tekstidest lugeda, saab paar korda nädalas väljas käidud ja muidu sõpradega aega veedetud. Lisaks on siin aga sport tugevalt au sees - pea igaüks tegeleb millegagi, niisiis panin end taas kord kirja võrkpalli meeskonda ja nagu aasta varem Belgias, mängin ka siin igal esmaspäeval ja kolmapäeval võrkpalli - sedapuhku küll mitte saalivõrkpalli, vaid rannavõrkapalli ( siin tähendab see lihtsalt seda, et meeskonnad mängivad liiva peal, aga mitte paaris vaid tiimis) Lisaks otsustasin paari sõbraga ette võtta väikese kaljuronimismatka Apalatši mägedesse oktoobri algul ja selleks tuleb nüüd igal reedel kaljuronimisseinal harjutamas käia. Üritan ka saabuva nädala jooksul oma telefoni töökorda seada, aga elu ilma telefonita ei kukugi siin kokku, sest kõik trefavad üksteist puhketoas, ülikoolilinnaku sööklas või Tate Street Coffee House'is. Temperatuur püsib endiselt 25-28 kraadi vahel ja kõik tundub supper, teie aga püsige lainel!
Subscribe to:
Posts (Atom)
