Sunday, September 13, 2009

Rousseau: Tagasi loodusesse! meie põhjanaabrid on tasemel!

Sel esmaspäeval pidin kirjutama oma esimese essee inglise keeles Rousseau Ühiskondliku Lepingu teemal. Tulemust ma veel ei tea. Sellest ka viide Rousseaule pealkirjas. Greensboro on ülimalt autokeskne linn, ühistransport on pea olematu ja linnadevaheline transport on samuti väga nigel, Woshingtoni, mis asub 10 tunni kaugusel, sõidab rohkem busse kui mõnda Põhja Carolina linna, mis asub vaid poole tunni kaugusel. Aga sel nädalavahetusel oli meil õnne. Meie hea tuttav Seth viis meid lõpuks linnast välja, aga kõigepealt läksime kinno vaatama filmi 500 päeva Suve (500 Days of Summer), ma arvan, et hollywoodifilmid on enamuses mittevaadatav saast, aga seda filmi soovitan küll vaadata. Niisiis me läksime linnast üks 50 kilti välja järve äärde. Järv oli küll peaaegu ära kuivanud, aga siin pole hetkel ka sajuperioodi, kevadel pidavat seal rohkem vett olema, Eesti terminites võiks öelda, et läksime ühe päris suure porilombi juurde. Ja seda päris suurt porilompi külastavad erinevad metsloomad, kui me sinna jõudsime nägime pruunkaru end pesemas selles lombis. Mina ja Joanna arvasime, et nüüd vist peaks ära jooksma, aga karu oli kiirem plehku panema. Seth ei olnud üllatunud - see on tavaline näha karu järve ääres joomas ja siis nad käivad metsas matkamas, kus kogu aeg võib karuga kokku saada. Õhtul otsustasime sõita Greensborost välja u 50 kilomeetri kaugusel asuvasse linna Winston Salemisse. Linn on arhitektuuri poolest sarnane Greensboroga. Käisime mingil kontserdil - mingil sest ma tõesti ei mäleta, kes esines, soojenduseks oli mingi kantribänd, noored ka fännavad siin päris palju kantrit, ja peaesineja oli kohalik noorte rockbänd. Kontserdile minnes eristatakse juba uksel käepaelaga 21 aastased ja nooremad, alkoholiseadusi kontrollitakse ja järgitakse siin päris karmilt.
Päris karmilt küll, aga mitte ülikoolilinnakust välja jäävates eramajades ja just nimelt seal toimus reedel üks suuremaid rahvusvaheliste tudengite pidusid - Õlle võidujoomine. Võistlus ise näeb välja nii: igas minutis tuleb juua 4cl õlut, ühtki minutit ei tohi vahele jätta, kokku juuakse sada minutit, kes ei suuda sammu pidada, langeb välja. Oli soovitatav, et iga rahvus oma esindajad välja paneb. Siinkohal pean kurbuse või hoopis hea meelega ( sõltub perspektiivist, Eeestlasi peetakse siin muidu tugevateks vodkajoojateks.) teatama, et Eesti sellele võistlusele oma esindajat välja ei pannud. Sellest hoolimata olid tublid meie põhjanaabrid, kes suutsid ka lõpuks võistluse kinni panna ja eriauhind läks ka Rootsi ja Taani tüdrukutele, kes ka vapralt vastu panid ja poistele konkurentsi pakkusid. Rohkem kommentaare sellele võistlusele pole vast vaja ja siinkohal mainiksin, et mul on ka päris postiaadress ( et siis, mulle meeldib jah kirju saada) Helika Jurgenson, 5466 UNCG Station, Greensboro, NC 27413-1051.
Võibolla veidi veel ameeriklaste olemusest. Nad on abivalmis ja mitte võltsilt abivalmis, vaid päriselt. Situatsioon on järgmine: 5 eurooplast tahavad kaubanduskeskusesse minna ( viimased on siin eriti suured ja kesklinnast eriti kaugel) ja otsustavad võtta bussi, aga siis ilmub välja abivalmis ameeriklane, kes muidu peaks minema raamatukokku oma kodutööd tegema, aga kuulnud eurooplaste soovist kaubanduskeskust külastada, soovib neid sinna viia ja tagasi ka tuua. Euroopas lahendataks situatsioon nii, et poodiminejad tänavad abipakkujat, sest viimane tegelikult ei soovi aidata ja vaid viisakuse pärast pakub abi , ja lükkaksid abipakkumise tagasi - kõik oleksid õnnelikud. Siin nii asju ei lahendata, muidugi ütlevad eurooplased viisakalt ei, aga sellegi poolest viib ameeriklane nad kaubanduskeskusesse, sest nüüd ta lausa nõuab, et peab aitama. Eurooplased tunnevad end halvasti ja üritavad vabandada ja selgitada, ameeriklane solvub, sest arvame, et ta soovis vaid viisakusest aidata, aga ei ta tahtiski päriselt meid aidata. Eurooplastele aga ei mahu see kuidagi pähe.
Tahad sa sellest rääkida, kallis? Just, kui sul on mingi mure, siis räägi sellest, kogu ühikas ja tõenäoliselt ka kogu su klass teab su murest ja mitte, et nad oleksid seda tagantselja kuulnud, vaid sa ise oled seda neile vabatahtlikult rääkinud ja nad üritavad sind aidata, lahendusi välja pakkuda. Eestis on reegel, et musta pesu teiste ees ei pesta ( kui see väljend nüüd vale oli, siis vabandan , ei mäleta enam täpset sõnastust), siin on asi vastupidine, kõik räägivad kõigile oma muredest. Ma ei oska hinnata, kumba pidi on parem, aga lihtsalt mõned asjad on siin teisiti.
Keep smiling, temperatuur püsib siin ikka veel 25 ja 28 kraadi vahel, vihma ja tuult ei ole ja mul pole veel kordagi vaja olnud dressikat kasutada - jah ööd on siin nii soojad, temperatuur öösel ei lange alla 20 kraadi, veel. Kolmapäeval oli meie esimene võrkpallivõistlus, meie tiim sai pähe, aga vähemalt panime vapralt vastu, vastastiimis olid ikkagi liigamängijad, loodame esmaspäeval paremad olla. Präeguseks kõik, püsige lainel ja hoidke meie tiimile pöialt!

No comments:

Post a Comment