Nüüd on siis kolm nädalat möödunud sellest, kui ma Ühendriikidesse saabusin ja viimaks saan kirjeldada ka tavalist koolielu, või nuh peaaegu tavalist - meil siin on nimelt paanika, et seagripp võtab pandeemia mõõtmed ja terve Ameerika jääb haigeks. Juhul kui meie kooli tabavad mitmed seagripi juhtumid ( siiamaani on neid veel vaid kaks olnud) või kui föderaalvalitsus ( föderalism on osariikidele nii hea, ükskõik, mis halbasid otsuseid tehakse või kui keegi jääb eelarve koostamisel rahast ilma, siis on süüdi ikkagi föderaalvalitsus, mitte kohalik valitsus.) otsustab, et tegu on pandeemiaga, siis suletakse meie kool ja kedagi ei lubata elada ülikoolilinnakus (ehk vaid rahvusvahelisi tudengeid). Igal juhul on professorid suhteliselt paanikas ja neilt on nõutud nn hädaolukorra plaani, ehk siis kõik professorid peavad olema valmis minema üle täielikule e- kooli süsteemile. Kogu ülikoolilinnak on suletud muide ka tühisemate asjade pärast kui seagripi pandeemia - eelmise aasta talvel nimelt sadas Greensboros maha 10 sentimeetrine lumi ja keegi ei saanud kaks päeva kooli. Muide, kui sa oled loengus rohkem kui kolm korda aevastanud, palub professor sul ülikooli meditsiinikeskusest läbi hüpata ja kontrollida, ega tegemist pole seagripiga.
Aga nagu ma juba varem mainisin, antakse siin pidevalt kodutöid teha - midagi lugeda, mille peale tuleb hiljem kontrolltöö ja professorid kontrollivad koduseid ülesandeid nagu seda teevad keskkooliõpetajad. Tartu ülikoolis on õppiva tudengi kohtamine suhteliselt haruldane võimalus, see võimalus muidugi kasvab eksamite lähenedes ja eksaminädalatel on haruldus jällegi mitteõppiv tudeng. Siin aga võid ühika puhkeruumis pidevalt näha tudengeid raamatutega. Mingil moel aga tundub õppetöö siin lihtsam - professorid selgitavad kõike justkui keskooli õpilastele ja kui saksa keele professor oli meile terve loengu (50 minutit) selgitanud enesekohaseid tegusõnu, küsis ta viimaks, et kas keegi sai natukenegi millestki aru ja soovitas tulla järelaitamistundi või võtta tuutor, kui miski veel arusaamatuks jäi ja paljud teevadki nii.
Narva 89 ja Philips Hawkinsi ( minu ühikas siin) elurütm ja elamistingimused erinevad tunduvalt. Meil on siin korralik köök ja kujutage ette, puhkeruumides on korralikud diivanid ja telekas. Lisaks on puhkeruumis lauajalgpalli laud ja mingil kummalisel kombel ei tule kellelegi pähe neid asju hävitada või ära varastada. Ühikas on lubatud juua ka alkohoili, aga siiani pole ma veel kohanud ühtki purjus tudengit läbustamas mööda ühikat. Nädala sees peab kella 8 alates olema vaikus (mitte öörahu, aga vaikus), kui Narva 89 võib, hoolimata keelust pärast 22.00 veel lärmi teha, siiski kuulda altkorruselt või kõrvaltoast kostvat valju muusikat, millele valvur lihtsalt ei suuda piiri panna, siis siin saavad inimesed (mingil kummalisel kombel, ju siis kasvatus) ise aru, et see on kõigi huvides ja peod peetakse kas kellegi eramajas või siis pigem minnakse mõnda pubisse. Meie lemmikuks on Tate Street Coffee House, mis asub ülikoolilinnaku servas. Tegemist on väikese kohvikuga, mis nagu paljud siinsed kohvikud, on suht maitsetult sisustatud, kuid loob siiski sooja õhkkonna ning kus õhtuti mängivad tudengibändid ja kohv on 1 dollar. Möödunud neljapäeva õhtu veetsime jällegi seal ja kohalik bänd mängis Hispaania muusikat ning hispaania välistudengite õhutusel mindi tantsima- kohalikud ja bänd olid meeldivalt üllatunud.
Aga mida ma siis siin veel peale õppimise teen? Nagu võis ka eelnevatest tekstidest lugeda, saab paar korda nädalas väljas käidud ja muidu sõpradega aega veedetud. Lisaks on siin aga sport tugevalt au sees - pea igaüks tegeleb millegagi, niisiis panin end taas kord kirja võrkpalli meeskonda ja nagu aasta varem Belgias, mängin ka siin igal esmaspäeval ja kolmapäeval võrkpalli - sedapuhku küll mitte saalivõrkpalli, vaid rannavõrkapalli ( siin tähendab see lihtsalt seda, et meeskonnad mängivad liiva peal, aga mitte paaris vaid tiimis) Lisaks otsustasin paari sõbraga ette võtta väikese kaljuronimismatka Apalatši mägedesse oktoobri algul ja selleks tuleb nüüd igal reedel kaljuronimisseinal harjutamas käia. Üritan ka saabuva nädala jooksul oma telefoni töökorda seada, aga elu ilma telefonita ei kukugi siin kokku, sest kõik trefavad üksteist puhketoas, ülikoolilinnaku sööklas või Tate Street Coffee House'is. Temperatuur püsib endiselt 25-28 kraadi vahel ja kõik tundub supper, teie aga püsige lainel!
Aga nagu ma juba varem mainisin, antakse siin pidevalt kodutöid teha - midagi lugeda, mille peale tuleb hiljem kontrolltöö ja professorid kontrollivad koduseid ülesandeid nagu seda teevad keskkooliõpetajad. Tartu ülikoolis on õppiva tudengi kohtamine suhteliselt haruldane võimalus, see võimalus muidugi kasvab eksamite lähenedes ja eksaminädalatel on haruldus jällegi mitteõppiv tudeng. Siin aga võid ühika puhkeruumis pidevalt näha tudengeid raamatutega. Mingil moel aga tundub õppetöö siin lihtsam - professorid selgitavad kõike justkui keskooli õpilastele ja kui saksa keele professor oli meile terve loengu (50 minutit) selgitanud enesekohaseid tegusõnu, küsis ta viimaks, et kas keegi sai natukenegi millestki aru ja soovitas tulla järelaitamistundi või võtta tuutor, kui miski veel arusaamatuks jäi ja paljud teevadki nii.
Narva 89 ja Philips Hawkinsi ( minu ühikas siin) elurütm ja elamistingimused erinevad tunduvalt. Meil on siin korralik köök ja kujutage ette, puhkeruumides on korralikud diivanid ja telekas. Lisaks on puhkeruumis lauajalgpalli laud ja mingil kummalisel kombel ei tule kellelegi pähe neid asju hävitada või ära varastada. Ühikas on lubatud juua ka alkohoili, aga siiani pole ma veel kohanud ühtki purjus tudengit läbustamas mööda ühikat. Nädala sees peab kella 8 alates olema vaikus (mitte öörahu, aga vaikus), kui Narva 89 võib, hoolimata keelust pärast 22.00 veel lärmi teha, siiski kuulda altkorruselt või kõrvaltoast kostvat valju muusikat, millele valvur lihtsalt ei suuda piiri panna, siis siin saavad inimesed (mingil kummalisel kombel, ju siis kasvatus) ise aru, et see on kõigi huvides ja peod peetakse kas kellegi eramajas või siis pigem minnakse mõnda pubisse. Meie lemmikuks on Tate Street Coffee House, mis asub ülikoolilinnaku servas. Tegemist on väikese kohvikuga, mis nagu paljud siinsed kohvikud, on suht maitsetult sisustatud, kuid loob siiski sooja õhkkonna ning kus õhtuti mängivad tudengibändid ja kohv on 1 dollar. Möödunud neljapäeva õhtu veetsime jällegi seal ja kohalik bänd mängis Hispaania muusikat ning hispaania välistudengite õhutusel mindi tantsima- kohalikud ja bänd olid meeldivalt üllatunud.
Aga mida ma siis siin veel peale õppimise teen? Nagu võis ka eelnevatest tekstidest lugeda, saab paar korda nädalas väljas käidud ja muidu sõpradega aega veedetud. Lisaks on siin aga sport tugevalt au sees - pea igaüks tegeleb millegagi, niisiis panin end taas kord kirja võrkpalli meeskonda ja nagu aasta varem Belgias, mängin ka siin igal esmaspäeval ja kolmapäeval võrkpalli - sedapuhku küll mitte saalivõrkpalli, vaid rannavõrkapalli ( siin tähendab see lihtsalt seda, et meeskonnad mängivad liiva peal, aga mitte paaris vaid tiimis) Lisaks otsustasin paari sõbraga ette võtta väikese kaljuronimismatka Apalatši mägedesse oktoobri algul ja selleks tuleb nüüd igal reedel kaljuronimisseinal harjutamas käia. Üritan ka saabuva nädala jooksul oma telefoni töökorda seada, aga elu ilma telefonita ei kukugi siin kokku, sest kõik trefavad üksteist puhketoas, ülikoolilinnaku sööklas või Tate Street Coffee House'is. Temperatuur püsib endiselt 25-28 kraadi vahel ja kõik tundub supper, teie aga püsige lainel!
No comments:
Post a Comment