Pilt on tehtud Kunstimuuseumi trepil vaatega õhtusele Phialadelphiale.
Sunday, October 18, 2009
Meremuuseum, mis tegelikult asub jõe ääres. Mõlemad pildil olevad laevad on sõidukorras ja ehitatud 1880ndail, nende kõrval oli veel ka allveelaev, saime külastada kõiki neid laevu, aga paraku pardal ei tohtinud tasuta pildistada ja 5 dollarit ma selleks ei kulutanud, seega sorry laevasisemusest pilte ei tule.
Philadelphia
Nonii eelmisest blogist on nüüd paar nädalat möödas. Reedest teisipäevani oli siin ülikoolis neljapäevane sügisvaheaeg. Sügisvaheaeg algas reedel kell 18.00, ehk siis kasu said sellest vaid need, kellel olid loengud pärast 18.00 - need jäid siis ära. Mul aga olid loengud 9.00 kuni 12.00 ehk siis reede oli minu jaoks veel tavaline koolipäev. Sügisvaheaega ei peeta kõikjal üle Ameerika, näiteks Chicago ülikoolis ei ole sügisvaheaega kui sellist, on vaid Columbuse päeva tähistamine. Columbuse päeav oli siis 12. oktoobril ( see on liikuv püha, mida peetakse alates 1971.aastast igal oktoobri teisel esmaspäeval, varem peeti seda 12.oktoobril, aga kuna Columbus avastas Ameerika 12.oktoobril 1492 Juuliuse kalendri järgi , Gregoriuse kalendri järgi oli see aga hoopis 21. oktoobril ja seetõttu muudeti too päeav nüüd kõikuvaks.) ja see on "punane päev" ehk siis kooli minema ei pea, aga poed on enamuses siiski lahti, mitte nagu Belgias, kus punaste päevade puhul pannakse peaaegu kõik kohad kinni. Columbuse päeva tähistatakse ka Lõuna Ameerikas, Ameerika avastamise päevana.
Sügisvaheaja puhul korraldati rahvusvahelistele tudengitele ekskursioon Philadelphiasse, mis on rahvaarvult Ameerika 6. linn. Linn on asutatud William Penni poolt 1682. aastal ja sisuliselt oli see 1776-1799 Ühendriikide pealinn. Just selles linnas kirjutati alla Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonile. Ööbisime lennujaama lähedal asuvas hotellis ja raha kokku hoidmiseks majutati meid viiekesi neljainimese tuppa. Idaranniku linnad on arhidektuuriliselt kõik suhteliselt sarnased - põhja poole reisides meenutavad nad arhitektuuri poolest rohkem New Yorki ja lõuna poole liikudes, on see miks New Yorkist ja Vahemere linnade arhitektuurist. Philadelphias veetsime neli päeva, külastasime Independence hall ( See hoone, kus iseseisvusdeklaratsioonile alla kirjutati) ja kunstimuuseumi ning katedrale ja meremuuseumi, Philadelphia ei asu küll mere ääres, vaid jõe ääres, aga sellegi poolest kutsuti muuseumi meremuuseumiks. Külastasime pühapäeval üht neo gooti stiilis kirikut, kuid pühapäv ei ole just kõige parem päev kiriku külastamiseks, sest siis toimuvad seal jumalateenistused, nii me siis astusime oma viiese pundiga sellesse neogooti stiilis kirikusse ja nii kui me uksest sisse saime, juhatati meid kenasti istuma, sest jumalateenistus oli juba poole peal, arvasime, et pole viisakas välja tormata ja nii jäime istuma ja jumalateenistust kuulama. Kirikus oli peale meie veel nii 20 inimest - kõik kas latiinod või mustanahalised. Tegemist oli mingi gospelkogudusega äkki baptistid- igal juhul oli väga palju laulmist ja tantsimist, ning meile anti kätte tamburiinid, et muusikat teha, igal juhul korrutati nii miljon korda sõna aamen - et preester ütleb mingi lause ja siis kõik kooris kordavad aamen. Igal juhul oli päris tore kogemus, hiljem lugesime ühest brošüürist, et tegemist oli kogudusega, mis on peamiselt mõeldud etniliste vähemuste ja seksuaalvähemuste esindajatele.
Lõunat sõime peamiselt hiinalinnas, kus kõik on suhteliselt odav ja esmaspäeva õhtul otsustasime ka teha tutvust Philadelphia ööeluga, kuid muidugi ei tulnud kellelegi pähe, et rongi sõidugraafik on Columbuse päeva tõttu veidi teistsugune - ehk siis rongid lõpetavad liiklemise varem ja nii jäime oma rongist hotellini maha, aga vähemalt veetsime lõbusa õhtu Philadelphias. Kuna Philadelphia on nn. Ameerika iseseisvuse ja vabaduse sümbol, siis neid kahte sõna ekspluateeritakse seal kohutavalt, mõned näited - vabaduse rong, iseseisvuse tänav, vabaduse ostukeskus, iseseisvuse restorsan, iseseisvuse praad, vabaduse friikartulitega jne, kusagil oli kindlasti ka vabaduse WC. Igal juhul kuhu iganes sa vaatad, vabadus ja iseseisvus on ikka kuhugile sinna kirjutatud.
Paraku on nüüd sügis ka Põhja Carolinasse kohale jõudnud ja temperatuur jääb vaid 10-15 kraadi vahele, ma kaalun tõsiselt talvemantli ostmist. Teie aga püsige endiselt lainel ja kui kellelgi on küsimusi Philadelphia või Ühendriikide kohta, siis võib neid siin alati postitada.
Sügisvaheaja puhul korraldati rahvusvahelistele tudengitele ekskursioon Philadelphiasse, mis on rahvaarvult Ameerika 6. linn. Linn on asutatud William Penni poolt 1682. aastal ja sisuliselt oli see 1776-1799 Ühendriikide pealinn. Just selles linnas kirjutati alla Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonile. Ööbisime lennujaama lähedal asuvas hotellis ja raha kokku hoidmiseks majutati meid viiekesi neljainimese tuppa. Idaranniku linnad on arhidektuuriliselt kõik suhteliselt sarnased - põhja poole reisides meenutavad nad arhitektuuri poolest rohkem New Yorki ja lõuna poole liikudes, on see miks New Yorkist ja Vahemere linnade arhitektuurist. Philadelphias veetsime neli päeva, külastasime Independence hall ( See hoone, kus iseseisvusdeklaratsioonile alla kirjutati) ja kunstimuuseumi ning katedrale ja meremuuseumi, Philadelphia ei asu küll mere ääres, vaid jõe ääres, aga sellegi poolest kutsuti muuseumi meremuuseumiks. Külastasime pühapäeval üht neo gooti stiilis kirikut, kuid pühapäv ei ole just kõige parem päev kiriku külastamiseks, sest siis toimuvad seal jumalateenistused, nii me siis astusime oma viiese pundiga sellesse neogooti stiilis kirikusse ja nii kui me uksest sisse saime, juhatati meid kenasti istuma, sest jumalateenistus oli juba poole peal, arvasime, et pole viisakas välja tormata ja nii jäime istuma ja jumalateenistust kuulama. Kirikus oli peale meie veel nii 20 inimest - kõik kas latiinod või mustanahalised. Tegemist oli mingi gospelkogudusega äkki baptistid- igal juhul oli väga palju laulmist ja tantsimist, ning meile anti kätte tamburiinid, et muusikat teha, igal juhul korrutati nii miljon korda sõna aamen - et preester ütleb mingi lause ja siis kõik kooris kordavad aamen. Igal juhul oli päris tore kogemus, hiljem lugesime ühest brošüürist, et tegemist oli kogudusega, mis on peamiselt mõeldud etniliste vähemuste ja seksuaalvähemuste esindajatele.
Lõunat sõime peamiselt hiinalinnas, kus kõik on suhteliselt odav ja esmaspäeva õhtul otsustasime ka teha tutvust Philadelphia ööeluga, kuid muidugi ei tulnud kellelegi pähe, et rongi sõidugraafik on Columbuse päeva tõttu veidi teistsugune - ehk siis rongid lõpetavad liiklemise varem ja nii jäime oma rongist hotellini maha, aga vähemalt veetsime lõbusa õhtu Philadelphias. Kuna Philadelphia on nn. Ameerika iseseisvuse ja vabaduse sümbol, siis neid kahte sõna ekspluateeritakse seal kohutavalt, mõned näited - vabaduse rong, iseseisvuse tänav, vabaduse ostukeskus, iseseisvuse restorsan, iseseisvuse praad, vabaduse friikartulitega jne, kusagil oli kindlasti ka vabaduse WC. Igal juhul kuhu iganes sa vaatad, vabadus ja iseseisvus on ikka kuhugile sinna kirjutatud.
Paraku on nüüd sügis ka Põhja Carolinasse kohale jõudnud ja temperatuur jääb vaid 10-15 kraadi vahele, ma kaalun tõsiselt talvemantli ostmist. Teie aga püsige endiselt lainel ja kui kellelgi on küsimusi Philadelphia või Ühendriikide kohta, siis võib neid siin alati postitada.
Monday, October 5, 2009
Sunday, October 4, 2009
Sinikais põlved. outdoor adventures on parim!
Sand volley võistlused ( võrkpall liiva peal) on siis lõpuks läbi - pea kuu aega treeningmänge kulmineerus sel nädalal play-offidega ning meie tiim Free Agents jõudis veerandfinaali, kus pidime siiski parimatele tiimidele alla andma. Meie kiituseks või enesekaitseks võib öelda, et meie tiim oli ainus tiim, kus ei olnud professionaalseid mängijaid. Järgmisel nädalal saan uue tiimi ja algab tavaline saalivõrkpalli hooaeg - taas kord kuu aega treeningmänge ja siis jälle play - offid. Veidi kurb on, et selle tiimiga on lõpp - võistkond vaid üheks hooajaks ja alles play - offide ajaks kujunes tõeline meeskonnavaim.
Sel laupäeval pääsesin taas Greensborost välja - toimus nimelt kaljuronimise kursus mägedes Greensborost tunni aja kaugusel. Students Recreation Center'i ( ülikooli suur spordikompleks, kus saab tegeleda pea kõikvõimalike spordialadega ja kasutada jõusaali ning seda kõike tasuta) tegutseb nn outdoor adventures osakond ( nu nii, nüüd jään tõlkega võlgu "seiklused looduses" ehk sobib kõige paremini), mis korraldab erinevaid matkasid ja huvitavaid kursuseid looduses, mõistliku hinnaga (see tähendab, et tudengid saavad seda endale lubada:)). Nagu ma juba mainisin, otsustasin paari sõbraga osa võtta kaljuronimise kursusest. Enne kursust oli kohustuslik pea igal reedel saalis ronimisseinal harjutamas käia. Päris looduses on ikka teine asi- kui kaljuseinu, kust üles ronima pidime, nägime, tekkis küll alguses tunne, et see on võimatu. Aga sellegipoolest suutsin ma kõigil kolmel raskusastmel kaljuseinast üles ronida. Igal juhul sai sellest ülimalt positiivse fiilingu ja kõrvalefektiks sinikais ja marraskil põlved ning kriibitud ja sinikais küünarnukid ning isegi präegu kirjutades on mu käed ja jalad veel valusad. Raske on siin edasi anda tunnet, kui üritad haarata kaljunukist, aga haare ebaõnnestub ja oled 25 meetri kõrgusel maast ja kukud - õnneks ei kuku päriselt alla, vaid meetri jagu köide, või tunnet, kui käed on lõpuks nii väsinud, et ei suuda enam sõrmi rusikasse suunata, rääkimata haaramisest ja enese ülesvinnamisest. Ja muidugi loodus on super ( see sõna jääb küll veidi tühjalt kõlama, aga kergelt sügisvärvides puudega kaetud mägesid ei suuda ma sõnades edasi anda). Meie instruktorid olid samuti viimase peal vahvad tegelased - julgustasid igati ronima ja suutsid kogu ürituse ülilmalt heaks kogemuseks muuta. Et siis minu soovitus - proovige kaljuronimist.
Ülikoolilinnakus on turvaline - enamasti küll, aga ameeriklastel on ju relvad ja see muudab asja kohe vähem turvaliseks, eelmisel reedel toimus peo käigus campuse alal kaklus ning relvade omamise tõttu ka tulistamine. Keegi ei saanud surma, küll aga viga. Sellegipoolest hoiavad ameerikased oma relvaloa omamisõigusest kümne küünega kinni - see on nende ülim vabadus.
Veidi siis ka ülikoolist ja hindamissüsteemist ja competitive societyst ( konkurentsil põhinevast ühiskonnast). Tartu Ülikoolis kujuneb kursuse hinne enamasti lõpueksamist ja/või esseest või uurimustööst. Oletame, et uurimustöö on 50% ja eksam ka 50% - kokku 100% ja 100% tähendab, et saad A, enamasti muud süsteemi pole. Siin on aga hindamissüsteeme rohkem. Lihtsaim süsteem - eksam 50%, essee 25% , aktiivsus klassis 25%, kontrolltööd 20% ja kokku 120%, aga A saad ikka 100%-ga, siis veel selline süsteem, millele lisandub veel nn extra credit,(boonuspunktid siis) mida on võimalik pea 180% ni välja teenida ja siis ei tähenda 100% enam A'd. A saab tudeng, kes on suurema hulga boonuspunkte kogunud ja kõik nõutavad asjad ära teinud, tema skoor muutub automaatselt 100%ks. Oletame siis, et sa teed ära kõik nõutavad asjad ja saad muidu 100%, mis annaks sulle hinde A, aga siis oli klassis keegi nohik, kes sai maksimaalse hulga boonuspunkte ja tõstis sellega hindamiskriteeriume ja kursuse lõpuks avastad, et sina said hoopis C-. Muudame nüüd süsteemi veel hullemaks, oletame, et õppejõud kasutab nüüd veel süsteemi, kus aine läbimiseks nõuatv maksimaalne hinne on C . jah väga tihti tuleb aine läbimiseks saada C, kuigi eksisteerivad veel hinded D ja F, mis mõlemad tähendavad siis läbikukkumist. Kuna su hinne oli C-, siis tähendab, et sa kukkusid selles aines läbi, hoolimata sellest, et täitsid nõutavaid kriteriume 100%liselt. Selline süsteem peaks tudengeid motiveerima rohkem õppima ja paremaid tulemusi saama ja õpetama tulevikus oma koha eest võitlema - konkureeriv ühiskond on nii tore.! Ok kellele see jutt pisut segaseks jäi, siis see ei ole see tüütu fakt, mida ma kodus üle rääkida ei viitsi , et siis seda võin veel 100 x selgitada.
Sügis on viimaks ka Põhja Karolinasse jõudnud - puud muutuvad värviliseks ja õhtud on juba jahedad, nii et jakk on nõutav õhtuti, päeval püsib temperatuur aga endiselt 20 ja 25 kraadi vahel. Teie püsige aga ikka lainel ja nautige Eesti sügist ( ainus asi, millest ma siin puudust ei tunne). Tõenäoliselt järgmisel pühapäeval blogisse sissekannet ei ilmu, kuna autor peaks siis Philadelphias viibima. Järgmise korrani.!
Sel laupäeval pääsesin taas Greensborost välja - toimus nimelt kaljuronimise kursus mägedes Greensborost tunni aja kaugusel. Students Recreation Center'i ( ülikooli suur spordikompleks, kus saab tegeleda pea kõikvõimalike spordialadega ja kasutada jõusaali ning seda kõike tasuta) tegutseb nn outdoor adventures osakond ( nu nii, nüüd jään tõlkega võlgu "seiklused looduses" ehk sobib kõige paremini), mis korraldab erinevaid matkasid ja huvitavaid kursuseid looduses, mõistliku hinnaga (see tähendab, et tudengid saavad seda endale lubada:)). Nagu ma juba mainisin, otsustasin paari sõbraga osa võtta kaljuronimise kursusest. Enne kursust oli kohustuslik pea igal reedel saalis ronimisseinal harjutamas käia. Päris looduses on ikka teine asi- kui kaljuseinu, kust üles ronima pidime, nägime, tekkis küll alguses tunne, et see on võimatu. Aga sellegipoolest suutsin ma kõigil kolmel raskusastmel kaljuseinast üles ronida. Igal juhul sai sellest ülimalt positiivse fiilingu ja kõrvalefektiks sinikais ja marraskil põlved ning kriibitud ja sinikais küünarnukid ning isegi präegu kirjutades on mu käed ja jalad veel valusad. Raske on siin edasi anda tunnet, kui üritad haarata kaljunukist, aga haare ebaõnnestub ja oled 25 meetri kõrgusel maast ja kukud - õnneks ei kuku päriselt alla, vaid meetri jagu köide, või tunnet, kui käed on lõpuks nii väsinud, et ei suuda enam sõrmi rusikasse suunata, rääkimata haaramisest ja enese ülesvinnamisest. Ja muidugi loodus on super ( see sõna jääb küll veidi tühjalt kõlama, aga kergelt sügisvärvides puudega kaetud mägesid ei suuda ma sõnades edasi anda). Meie instruktorid olid samuti viimase peal vahvad tegelased - julgustasid igati ronima ja suutsid kogu ürituse ülilmalt heaks kogemuseks muuta. Et siis minu soovitus - proovige kaljuronimist.
Ülikoolilinnakus on turvaline - enamasti küll, aga ameeriklastel on ju relvad ja see muudab asja kohe vähem turvaliseks, eelmisel reedel toimus peo käigus campuse alal kaklus ning relvade omamise tõttu ka tulistamine. Keegi ei saanud surma, küll aga viga. Sellegipoolest hoiavad ameerikased oma relvaloa omamisõigusest kümne küünega kinni - see on nende ülim vabadus.
Veidi siis ka ülikoolist ja hindamissüsteemist ja competitive societyst ( konkurentsil põhinevast ühiskonnast). Tartu Ülikoolis kujuneb kursuse hinne enamasti lõpueksamist ja/või esseest või uurimustööst. Oletame, et uurimustöö on 50% ja eksam ka 50% - kokku 100% ja 100% tähendab, et saad A, enamasti muud süsteemi pole. Siin on aga hindamissüsteeme rohkem. Lihtsaim süsteem - eksam 50%, essee 25% , aktiivsus klassis 25%, kontrolltööd 20% ja kokku 120%, aga A saad ikka 100%-ga, siis veel selline süsteem, millele lisandub veel nn extra credit,(boonuspunktid siis) mida on võimalik pea 180% ni välja teenida ja siis ei tähenda 100% enam A'd. A saab tudeng, kes on suurema hulga boonuspunkte kogunud ja kõik nõutavad asjad ära teinud, tema skoor muutub automaatselt 100%ks. Oletame siis, et sa teed ära kõik nõutavad asjad ja saad muidu 100%, mis annaks sulle hinde A, aga siis oli klassis keegi nohik, kes sai maksimaalse hulga boonuspunkte ja tõstis sellega hindamiskriteeriume ja kursuse lõpuks avastad, et sina said hoopis C-. Muudame nüüd süsteemi veel hullemaks, oletame, et õppejõud kasutab nüüd veel süsteemi, kus aine läbimiseks nõuatv maksimaalne hinne on C . jah väga tihti tuleb aine läbimiseks saada C, kuigi eksisteerivad veel hinded D ja F, mis mõlemad tähendavad siis läbikukkumist. Kuna su hinne oli C-, siis tähendab, et sa kukkusid selles aines läbi, hoolimata sellest, et täitsid nõutavaid kriteriume 100%liselt. Selline süsteem peaks tudengeid motiveerima rohkem õppima ja paremaid tulemusi saama ja õpetama tulevikus oma koha eest võitlema - konkureeriv ühiskond on nii tore.! Ok kellele see jutt pisut segaseks jäi, siis see ei ole see tüütu fakt, mida ma kodus üle rääkida ei viitsi , et siis seda võin veel 100 x selgitada.
Sügis on viimaks ka Põhja Karolinasse jõudnud - puud muutuvad värviliseks ja õhtud on juba jahedad, nii et jakk on nõutav õhtuti, päeval püsib temperatuur aga endiselt 20 ja 25 kraadi vahel. Teie püsige aga ikka lainel ja nautige Eesti sügist ( ainus asi, millest ma siin puudust ei tunne). Tõenäoliselt järgmisel pühapäeval blogisse sissekannet ei ilmu, kuna autor peaks siis Philadelphias viibima. Järgmise korrani.!
Subscribe to:
Posts (Atom)
