Sand volley võistlused ( võrkpall liiva peal) on siis lõpuks läbi - pea kuu aega treeningmänge kulmineerus sel nädalal play-offidega ning meie tiim Free Agents jõudis veerandfinaali, kus pidime siiski parimatele tiimidele alla andma. Meie kiituseks või enesekaitseks võib öelda, et meie tiim oli ainus tiim, kus ei olnud professionaalseid mängijaid. Järgmisel nädalal saan uue tiimi ja algab tavaline saalivõrkpalli hooaeg - taas kord kuu aega treeningmänge ja siis jälle play - offid. Veidi kurb on, et selle tiimiga on lõpp - võistkond vaid üheks hooajaks ja alles play - offide ajaks kujunes tõeline meeskonnavaim.
Sel laupäeval pääsesin taas Greensborost välja - toimus nimelt kaljuronimise kursus mägedes Greensborost tunni aja kaugusel. Students Recreation Center'i ( ülikooli suur spordikompleks, kus saab tegeleda pea kõikvõimalike spordialadega ja kasutada jõusaali ning seda kõike tasuta) tegutseb nn outdoor adventures osakond ( nu nii, nüüd jään tõlkega võlgu "seiklused looduses" ehk sobib kõige paremini), mis korraldab erinevaid matkasid ja huvitavaid kursuseid looduses, mõistliku hinnaga (see tähendab, et tudengid saavad seda endale lubada:)). Nagu ma juba mainisin, otsustasin paari sõbraga osa võtta kaljuronimise kursusest. Enne kursust oli kohustuslik pea igal reedel saalis ronimisseinal harjutamas käia. Päris looduses on ikka teine asi- kui kaljuseinu, kust üles ronima pidime, nägime, tekkis küll alguses tunne, et see on võimatu. Aga sellegipoolest suutsin ma kõigil kolmel raskusastmel kaljuseinast üles ronida. Igal juhul sai sellest ülimalt positiivse fiilingu ja kõrvalefektiks sinikais ja marraskil põlved ning kriibitud ja sinikais küünarnukid ning isegi präegu kirjutades on mu käed ja jalad veel valusad. Raske on siin edasi anda tunnet, kui üritad haarata kaljunukist, aga haare ebaõnnestub ja oled 25 meetri kõrgusel maast ja kukud - õnneks ei kuku päriselt alla, vaid meetri jagu köide, või tunnet, kui käed on lõpuks nii väsinud, et ei suuda enam sõrmi rusikasse suunata, rääkimata haaramisest ja enese ülesvinnamisest. Ja muidugi loodus on super ( see sõna jääb küll veidi tühjalt kõlama, aga kergelt sügisvärvides puudega kaetud mägesid ei suuda ma sõnades edasi anda). Meie instruktorid olid samuti viimase peal vahvad tegelased - julgustasid igati ronima ja suutsid kogu ürituse ülilmalt heaks kogemuseks muuta. Et siis minu soovitus - proovige kaljuronimist.
Ülikoolilinnakus on turvaline - enamasti küll, aga ameeriklastel on ju relvad ja see muudab asja kohe vähem turvaliseks, eelmisel reedel toimus peo käigus campuse alal kaklus ning relvade omamise tõttu ka tulistamine. Keegi ei saanud surma, küll aga viga. Sellegipoolest hoiavad ameerikased oma relvaloa omamisõigusest kümne küünega kinni - see on nende ülim vabadus.
Veidi siis ka ülikoolist ja hindamissüsteemist ja competitive societyst ( konkurentsil põhinevast ühiskonnast). Tartu Ülikoolis kujuneb kursuse hinne enamasti lõpueksamist ja/või esseest või uurimustööst. Oletame, et uurimustöö on 50% ja eksam ka 50% - kokku 100% ja 100% tähendab, et saad A, enamasti muud süsteemi pole. Siin on aga hindamissüsteeme rohkem. Lihtsaim süsteem - eksam 50%, essee 25% , aktiivsus klassis 25%, kontrolltööd 20% ja kokku 120%, aga A saad ikka 100%-ga, siis veel selline süsteem, millele lisandub veel nn extra credit,(boonuspunktid siis) mida on võimalik pea 180% ni välja teenida ja siis ei tähenda 100% enam A'd. A saab tudeng, kes on suurema hulga boonuspunkte kogunud ja kõik nõutavad asjad ära teinud, tema skoor muutub automaatselt 100%ks. Oletame siis, et sa teed ära kõik nõutavad asjad ja saad muidu 100%, mis annaks sulle hinde A, aga siis oli klassis keegi nohik, kes sai maksimaalse hulga boonuspunkte ja tõstis sellega hindamiskriteeriume ja kursuse lõpuks avastad, et sina said hoopis C-. Muudame nüüd süsteemi veel hullemaks, oletame, et õppejõud kasutab nüüd veel süsteemi, kus aine läbimiseks nõuatv maksimaalne hinne on C . jah väga tihti tuleb aine läbimiseks saada C, kuigi eksisteerivad veel hinded D ja F, mis mõlemad tähendavad siis läbikukkumist. Kuna su hinne oli C-, siis tähendab, et sa kukkusid selles aines läbi, hoolimata sellest, et täitsid nõutavaid kriteriume 100%liselt. Selline süsteem peaks tudengeid motiveerima rohkem õppima ja paremaid tulemusi saama ja õpetama tulevikus oma koha eest võitlema - konkureeriv ühiskond on nii tore.! Ok kellele see jutt pisut segaseks jäi, siis see ei ole see tüütu fakt, mida ma kodus üle rääkida ei viitsi , et siis seda võin veel 100 x selgitada.
Sügis on viimaks ka Põhja Karolinasse jõudnud - puud muutuvad värviliseks ja õhtud on juba jahedad, nii et jakk on nõutav õhtuti, päeval püsib temperatuur aga endiselt 20 ja 25 kraadi vahel. Teie püsige aga ikka lainel ja nautige Eesti sügist ( ainus asi, millest ma siin puudust ei tunne). Tõenäoliselt järgmisel pühapäeval blogisse sissekannet ei ilmu, kuna autor peaks siis Philadelphias viibima. Järgmise korrani.!
Sel laupäeval pääsesin taas Greensborost välja - toimus nimelt kaljuronimise kursus mägedes Greensborost tunni aja kaugusel. Students Recreation Center'i ( ülikooli suur spordikompleks, kus saab tegeleda pea kõikvõimalike spordialadega ja kasutada jõusaali ning seda kõike tasuta) tegutseb nn outdoor adventures osakond ( nu nii, nüüd jään tõlkega võlgu "seiklused looduses" ehk sobib kõige paremini), mis korraldab erinevaid matkasid ja huvitavaid kursuseid looduses, mõistliku hinnaga (see tähendab, et tudengid saavad seda endale lubada:)). Nagu ma juba mainisin, otsustasin paari sõbraga osa võtta kaljuronimise kursusest. Enne kursust oli kohustuslik pea igal reedel saalis ronimisseinal harjutamas käia. Päris looduses on ikka teine asi- kui kaljuseinu, kust üles ronima pidime, nägime, tekkis küll alguses tunne, et see on võimatu. Aga sellegipoolest suutsin ma kõigil kolmel raskusastmel kaljuseinast üles ronida. Igal juhul sai sellest ülimalt positiivse fiilingu ja kõrvalefektiks sinikais ja marraskil põlved ning kriibitud ja sinikais küünarnukid ning isegi präegu kirjutades on mu käed ja jalad veel valusad. Raske on siin edasi anda tunnet, kui üritad haarata kaljunukist, aga haare ebaõnnestub ja oled 25 meetri kõrgusel maast ja kukud - õnneks ei kuku päriselt alla, vaid meetri jagu köide, või tunnet, kui käed on lõpuks nii väsinud, et ei suuda enam sõrmi rusikasse suunata, rääkimata haaramisest ja enese ülesvinnamisest. Ja muidugi loodus on super ( see sõna jääb küll veidi tühjalt kõlama, aga kergelt sügisvärvides puudega kaetud mägesid ei suuda ma sõnades edasi anda). Meie instruktorid olid samuti viimase peal vahvad tegelased - julgustasid igati ronima ja suutsid kogu ürituse ülilmalt heaks kogemuseks muuta. Et siis minu soovitus - proovige kaljuronimist.
Ülikoolilinnakus on turvaline - enamasti küll, aga ameeriklastel on ju relvad ja see muudab asja kohe vähem turvaliseks, eelmisel reedel toimus peo käigus campuse alal kaklus ning relvade omamise tõttu ka tulistamine. Keegi ei saanud surma, küll aga viga. Sellegipoolest hoiavad ameerikased oma relvaloa omamisõigusest kümne küünega kinni - see on nende ülim vabadus.
Veidi siis ka ülikoolist ja hindamissüsteemist ja competitive societyst ( konkurentsil põhinevast ühiskonnast). Tartu Ülikoolis kujuneb kursuse hinne enamasti lõpueksamist ja/või esseest või uurimustööst. Oletame, et uurimustöö on 50% ja eksam ka 50% - kokku 100% ja 100% tähendab, et saad A, enamasti muud süsteemi pole. Siin on aga hindamissüsteeme rohkem. Lihtsaim süsteem - eksam 50%, essee 25% , aktiivsus klassis 25%, kontrolltööd 20% ja kokku 120%, aga A saad ikka 100%-ga, siis veel selline süsteem, millele lisandub veel nn extra credit,(boonuspunktid siis) mida on võimalik pea 180% ni välja teenida ja siis ei tähenda 100% enam A'd. A saab tudeng, kes on suurema hulga boonuspunkte kogunud ja kõik nõutavad asjad ära teinud, tema skoor muutub automaatselt 100%ks. Oletame siis, et sa teed ära kõik nõutavad asjad ja saad muidu 100%, mis annaks sulle hinde A, aga siis oli klassis keegi nohik, kes sai maksimaalse hulga boonuspunkte ja tõstis sellega hindamiskriteeriume ja kursuse lõpuks avastad, et sina said hoopis C-. Muudame nüüd süsteemi veel hullemaks, oletame, et õppejõud kasutab nüüd veel süsteemi, kus aine läbimiseks nõuatv maksimaalne hinne on C . jah väga tihti tuleb aine läbimiseks saada C, kuigi eksisteerivad veel hinded D ja F, mis mõlemad tähendavad siis läbikukkumist. Kuna su hinne oli C-, siis tähendab, et sa kukkusid selles aines läbi, hoolimata sellest, et täitsid nõutavaid kriteriume 100%liselt. Selline süsteem peaks tudengeid motiveerima rohkem õppima ja paremaid tulemusi saama ja õpetama tulevikus oma koha eest võitlema - konkureeriv ühiskond on nii tore.! Ok kellele see jutt pisut segaseks jäi, siis see ei ole see tüütu fakt, mida ma kodus üle rääkida ei viitsi , et siis seda võin veel 100 x selgitada.
Sügis on viimaks ka Põhja Karolinasse jõudnud - puud muutuvad värviliseks ja õhtud on juba jahedad, nii et jakk on nõutav õhtuti, päeval püsib temperatuur aga endiselt 20 ja 25 kraadi vahel. Teie püsige aga ikka lainel ja nautige Eesti sügist ( ainus asi, millest ma siin puudust ei tunne). Tõenäoliselt järgmisel pühapäeval blogisse sissekannet ei ilmu, kuna autor peaks siis Philadelphias viibima. Järgmise korrani.!
No comments:
Post a Comment