Thursday, December 17, 2009
Wednesday, December 16, 2009
Kõik hea saab kord otsa!
Kallid sõbrad, blogijärgijad see saab olema viimane sissekanne sellesse blogisse - see saab olema selle blogi lõpp, võibolla minu blogijakarjääri lõpp, võibolla kavatsen ma veel kord õpilasvahetusprogrammi kasutada, aga siis saab see olema teises blogis ja hoopis teise nimega. See blogi siin rääkis minu elust Põhja Carolinas, täpsemalt Greensboro nimelises linnakeses, aga rääkida jõudsime ka Philadelphiast, New Yorkist ja Washingtonist. Mina jäin oma vahetussemestriga ülimalt rahule - ülikoolis oli lai valik erinevate kursuste vahel, mida kõike võtta, kas ma mainisin teile, et siin saab võtta kursust Sherlok Holms'i elu.:D võimalusi on palju. Ameeriklased lähevad puhkuse ajaks - neil on talvel kuu aega puhkust- kuhugile tööle, üldiselt on kogu ülikools just nimelt kuuks ajaks võimaldatavate töökuulutustega üle külvatud, peaaegu igaüks peaks suutma vaheajaks töö leida, kui vaid veidi otsida viitsib. Ühendriikide üliõpilastele on veel palju põnevat võimaldatud - tööreisid - ülikool organiseerib sulle suveks kas tasuva töö või vabatahtliku töö kusagil välismaal - kolmanda maailma riikides siis. Kes ise on hakkaja, sellele on kõik võimalused lahti.
Ma veetsin neli kuud ameeriklaste keskel - nad ei ole palju erinevad eurooplastest, aga vahel siiski täiesti erinevad. Alati rõõmsameelsed kui kedagi kohtavad, naeratavad ja tervitavad kui just eksamile ei lähe või sealt ei tule, miks- võibolla sellepärast, et nad räägivad oma muredest ja rõõmudest oma sõpradega rohkem, aga mitte ainult sõpradega, ka täiesti võhivõõras võib sult küsida:"Mis mureks?" Näiline hoolivus inimestest, mis avaldub, "kallis , kuidas sul täna läheb, ma soovin sulle edu eksamiteks, soovin sulle ilusat päeva" tekitab mingi ühtekuuluvustunde - keegi hoolib minust, mis sest et täna oli halb päev, vähemalt sööklatädile tundus korda minevat, et mul eksamitel hästi läheks, ja võibolla sooritangi eksami paremini. Minu eksamid muide olid suhteliselt kerged, ameeriklaste lõpueksamid ongi kergemad, kuna teeme kogu õppeperioodi ajal miljoneid eksameid ja kontrolltöid, siis ei tule viimaseks eksmiks nii palju õppida. Sellega tahtsin ma öelda, et ma sain kõik oma eksamid A, veel unustasin vist eelmine kord mainida, et mul on nüüd aikidos kollane vöö.:) vaadake ette! Ameeriklased on aktiivsed, ülimalt aktiivsed, mulle tundub vahel, et kuidagi on neil ööpäevas 48 h 24h asemel. Tüüpiline ameerika tudeng ( vähemalt Greensboros) kuulub mingisse organisatsiooni, mingisse vabatahtlike ühendusse, suudab õppida normaalsetele tulemustele st A ja B, käib sõpradega väljas, tegeleb mingi spordialaga tõsisiemalt või mängib mõnd pilli, viidab kindlasi tunni päevas spordikeskuses ja tegeleb veel paljude muude asjadega. Elu on kiirem, mul pole siin praktiliselt olnud päevagi, mil mul miskit teha poleks olnud, kogu aeg on midagi toimumas. Ja tõesti ma suutsin käia õppejõuga kohvil ja arutada Ühendriikide ja Euroopa Liidu ning Eesti poliitiliste probleemide üle, Eestis seda naljalt ei juhtuks, aga siin on see üks osa sinu hindest, kui sa lähed professoriga kohvile, siis seda arvestab professor kui klassis osalemist, nimelt 15 % sinu hindest on klassist osavõtt. Kriitika, et ameeriklased on lollimad ja ülimalt emotsionaalsed ei pea vähemalt tudengite puhul paika, minu ülikoolis teadis enamus, kus Eesti asub ja ausalt, kes teist suudab kaardil kõiki osariike näidata või Aafrika riike:D. Jah paljud ameeriklased üritavd maailma päästa, tudengite seas on ülimalt populaarne töötada mõnes vabatahtlike organisatsioonis või teha midagi, mis vähemalt teoorias peaks aitama neid inimesi, kes endaga ise enam hakkama ei saa.
Aga peagi olen ma kodus ja siis võin teile ise rääkida, mida ma ameeriklastest arvan, mul on ainult veidi kahju, et teist keegi ei suutnud kogu minu siinviibimise aja ameeriklaste kohta midagi küsida, mu blogi oli veidi ka selle mõttega kirjutatud, et vastata mõningatele küsimustele, millest mul ise võibolla pähe ei tuleks rääkida. Mul on siiski hea meel kõigi üle, kes mulle kirja või kaardi või paki saatsid. Eriline tänu Kaarlile kui kõige aktiivsemale blogikommenteerijale :), Ameerika õlle on garanteeritud. Suured tänud ka neile, kes viitsisid minuga vahel msnnis rääkida, teie olemasolu oli mulle väga tähtis. Kas ma läheksin tagasi Ameerikasse õppima, kui mul selleks võimalus oleks jah jah ja veelkord jah. Ma soovitan teil kõigil minna Ameeeikasse õppima, see kogemus on väärt järelen proovimist! Aga nüüd, kallid sõbrad, on aeg see blogi lõpetada, mina olen käinud liiga paljudel hüvastijätuõhtusöökidel, nüüd on aeg taasnägemise lõunaks. Ilm on küllaltki muutlik, eile oli meil 16 kraadi sooja ja täna öösel on 2 kraadi külma. Laine jõudis randa, hüvasti UNCG ja rõõm teid jälle nähä sõbrad!
Aga peagi olen ma kodus ja siis võin teile ise rääkida, mida ma ameeriklastest arvan, mul on ainult veidi kahju, et teist keegi ei suutnud kogu minu siinviibimise aja ameeriklaste kohta midagi küsida, mu blogi oli veidi ka selle mõttega kirjutatud, et vastata mõningatele küsimustele, millest mul ise võibolla pähe ei tuleks rääkida. Mul on siiski hea meel kõigi üle, kes mulle kirja või kaardi või paki saatsid. Eriline tänu Kaarlile kui kõige aktiivsemale blogikommenteerijale :), Ameerika õlle on garanteeritud. Suured tänud ka neile, kes viitsisid minuga vahel msnnis rääkida, teie olemasolu oli mulle väga tähtis. Kas ma läheksin tagasi Ameerikasse õppima, kui mul selleks võimalus oleks jah jah ja veelkord jah. Ma soovitan teil kõigil minna Ameeeikasse õppima, see kogemus on väärt järelen proovimist! Aga nüüd, kallid sõbrad, on aeg see blogi lõpetada, mina olen käinud liiga paljudel hüvastijätuõhtusöökidel, nüüd on aeg taasnägemise lõunaks. Ilm on küllaltki muutlik, eile oli meil 16 kraadi sooja ja täna öösel on 2 kraadi külma. Laine jõudis randa, hüvasti UNCG ja rõõm teid jälle nähä sõbrad!
Sunday, December 6, 2009
Semiformal
See saab olema eelviimane postitus, see räägib tõenäoliselt eelviimasest peost - ametlikult küll viimasest. Aeg siin hakkab ümber saama ja mina olen peagi tagasi kodus. Aga ametlikult lõppes siis vahetusaasta 3.detsembril suure lõpupeoga, see on midagi sarnast koolilõpu ballile. Semiformal ainult tähendab et sündmus ei ole nii pidulik ja ei nõua ülipidulikku riietust, kuid teksades ka kohale ilmuda ei tohi, tüdrukutel vaikiv nõusolekuga kleit. Midagi oli selles siiski rohkem pidulikku, meid sõidutati kohale limusiinis ja peopaigas oli limusiini ees punane vaip, mida mööda sai hoonesse kõndida. Väikene vastuvõtt, mõni kõne ja siis korralik tantsupidu, muidugi ei puudunud ürituselt kuninga ja kuninganna valimine. Enne hääletamist lepiti kokku et kuningaks hääletame Endrique , vaieldamatult ühe naljakama tegelase rahvusvaheliste tudengite hulgas. Tüüp lihtsalt armastab raamatuid, ta käib ostukeskuses igal pühapäeval raamatut lugemas, arvake ära mida ta New Yorkis tegi - jap luges Central Parkis raamatut. Aga ta oli õnnelik, et kuningaks sai. Pidu oli nagu ikka rahvusvaheliste tudengite peod - meeletu, aga seda kirjeldada pole mõtet, ma olen seda juba teinud kusagil eespool. See sissekanne jääb lühikeseks, aga teile veel kord nautige jõuluaega ja püsige lainel - seda ei ole enam eriti palju .
Saturday, December 5, 2009
New York , New York
Miljon vabandust, ma olen olnud liiga hõivatud, et blogi täiendada ja ausalt ega vahepeal suurt midagi juhtunud polegi, tavaline koolielu, ahjaa vahepeal käisin Nwe Yorkis, linnas kuhu iga Ameerikasse sattuv turist või minu puhul vahetusüliõpilane lihtsalt peab minema. 24-29 detsember oli Greensboro ülikoolis, nagu enamuses Ühendriikide ülikoolides Tänupühade vaheaeg. Tänupühi tähistatakse Ühendriikides novembri neljandal neljapäeval ja selle püha tähistamine ulatub tagasi 17 sajandisse, kui esimesed pilgrimidest kolonistid jagasid koos indiaanlastega Tänupühade einet. Tänupühade tähistamine alguses tähendas päeva, mil pere viibib koos ja ei tööta sel päeval ning tänab Jumalat sügisese viljasaagi ja muude heade asjade eest. Tänapäeval on see pigem ilmalik püha, kuid siiski koguneb pere tänupühade lõunalauda. Niisiis ameeriklased läksid koju ja sõid oma kalkunit ja rahvusvahelised tudengid sõitsid New Yorki. Sinna sõitsime bussiga - terve öö bussis, alustasime 10 õhtul ja hommikul 10 jõudsime New Yorki. New York on kõik mida te olete näinud filmides, mida olete lugenud raamatutest või reisikirjades. Me elasime Manhattanil. Esimesel päeval sõitsime praamiga Liberty Islandile , sinna kus asub vabaduse sammas - the Statue of Liberty, sõime lõunat New Yorki vaieldamatult kuulsaimas kohas Time Square'il ja jalutasime Wall Streetil. Tänupühade lõuna või meie puhul pigem õhtusöögi sõime kõik koos ühes restoranis Manhattani südalinnas. Tänupühade puhul korraldatakse New Yorkis Tänupühade paraadi - just see paraad, kus lennutatakse hiigelsuuri õhupalle ja mille lõpus võib näha saaniga saabuvat Jõuluvana - jõulude periood on sellega ametlikult alanud. Kogu New York koguneb seda paraadi vaatama, tänavad on rahvast ummistatud, paraad ise algab kell 9.00 aga enamus inimesi on tänavatel juba 6.00 et saada koht võimalikult eesreas - kuigi need õhupallid on nii hiiglaslikud, et nende nägemiseks ei pea tingimata eesreas olema, või võibolla üritan ma ennast lihtsalt lohutada, et ma ei saanud kohta eesreas, kuna tulime välja alles 8.00. Paraad on üritus, kus muidu viisakad täiskasvanud muutuvad lasteks, kui keegi üritab trügida lähemale, et paremini näha, siis selle eest võib tulla korralik kaklus, vähemalt sõnasõda on garanteeritud. Lõunaks on paraad läbi ja kõik lähevad koju oma lõunat nautima ja Musta Reedet ootama. Must Reede on päev, mis tuleb kohe pärast Tänupühi ja mil enamus poode alustavad suurte allahindluste ja soodustustega, sel päeval kohe eriti suurte allahindlustega, sel päeval tormavad kõik poodidesse ostma odavaid riideid, kodumasinaid või mida iganes. Taas kord kavalamad inimesed ööbivad poe ukse taga, et varakult poodidesse sisse saada ja asjad, mida nad tahavad, kindlasti kätte saada. Eks me üritasime ka veidi sisseoste teha, hinnad olid küll odavad, kuid selle eest tuleb maksta proovikabiinide järjekorra või kohutava inimmassiga poes. Viimasel päeval New Yorkis tegime jalutuskäigu Central Parkis - New Yorki suurimas pargis ja uisutasime tiigi peal. New Yorkis oli külm, kuid tiik oli siiski kunstlikult jääga kaetud. Ja viimaks tuli taas aeg tagasi sõita - New Yorki kogemus on seda väärt. Jalutasime Brooklyni sillale ja vaatasime New Yorki siluetti, veetsime kena õhtu ühes New Yorki suurimas ööklubis, kuhu ootad sissepääsu paar tundi - järjekord on pikk. Kes on filmidest näinud ukse peal turvamehi, kel õigus otsustada, kes saab sisse ja kes mitte. see on tõsi, pärast kahetunnist ootamist saime meie sisse, aga Poola poisid jäidki ukse taha, ei meeldi turvameestele ja ei saagi sisse. Aga sellega ma tänaseks lõpetan. Nautige jõulukuud ja püsige lainel.
Subscribe to:
Posts (Atom)
