Kallid sõbrad, blogijärgijad see saab olema viimane sissekanne sellesse blogisse - see saab olema selle blogi lõpp, võibolla minu blogijakarjääri lõpp, võibolla kavatsen ma veel kord õpilasvahetusprogrammi kasutada, aga siis saab see olema teises blogis ja hoopis teise nimega. See blogi siin rääkis minu elust Põhja Carolinas, täpsemalt Greensboro nimelises linnakeses, aga rääkida jõudsime ka Philadelphiast, New Yorkist ja Washingtonist. Mina jäin oma vahetussemestriga ülimalt rahule - ülikoolis oli lai valik erinevate kursuste vahel, mida kõike võtta, kas ma mainisin teile, et siin saab võtta kursust Sherlok Holms'i elu.:D võimalusi on palju. Ameeriklased lähevad puhkuse ajaks - neil on talvel kuu aega puhkust- kuhugile tööle, üldiselt on kogu ülikools just nimelt kuuks ajaks võimaldatavate töökuulutustega üle külvatud, peaaegu igaüks peaks suutma vaheajaks töö leida, kui vaid veidi otsida viitsib. Ühendriikide üliõpilastele on veel palju põnevat võimaldatud - tööreisid - ülikool organiseerib sulle suveks kas tasuva töö või vabatahtliku töö kusagil välismaal - kolmanda maailma riikides siis. Kes ise on hakkaja, sellele on kõik võimalused lahti.
Ma veetsin neli kuud ameeriklaste keskel - nad ei ole palju erinevad eurooplastest, aga vahel siiski täiesti erinevad. Alati rõõmsameelsed kui kedagi kohtavad, naeratavad ja tervitavad kui just eksamile ei lähe või sealt ei tule, miks- võibolla sellepärast, et nad räägivad oma muredest ja rõõmudest oma sõpradega rohkem, aga mitte ainult sõpradega, ka täiesti võhivõõras võib sult küsida:"Mis mureks?" Näiline hoolivus inimestest, mis avaldub, "kallis , kuidas sul täna läheb, ma soovin sulle edu eksamiteks, soovin sulle ilusat päeva" tekitab mingi ühtekuuluvustunde - keegi hoolib minust, mis sest et täna oli halb päev, vähemalt sööklatädile tundus korda minevat, et mul eksamitel hästi läheks, ja võibolla sooritangi eksami paremini. Minu eksamid muide olid suhteliselt kerged, ameeriklaste lõpueksamid ongi kergemad, kuna teeme kogu õppeperioodi ajal miljoneid eksameid ja kontrolltöid, siis ei tule viimaseks eksmiks nii palju õppida. Sellega tahtsin ma öelda, et ma sain kõik oma eksamid A, veel unustasin vist eelmine kord mainida, et mul on nüüd aikidos kollane vöö.:) vaadake ette! Ameeriklased on aktiivsed, ülimalt aktiivsed, mulle tundub vahel, et kuidagi on neil ööpäevas 48 h 24h asemel. Tüüpiline ameerika tudeng ( vähemalt Greensboros) kuulub mingisse organisatsiooni, mingisse vabatahtlike ühendusse, suudab õppida normaalsetele tulemustele st A ja B, käib sõpradega väljas, tegeleb mingi spordialaga tõsisiemalt või mängib mõnd pilli, viidab kindlasi tunni päevas spordikeskuses ja tegeleb veel paljude muude asjadega. Elu on kiirem, mul pole siin praktiliselt olnud päevagi, mil mul miskit teha poleks olnud, kogu aeg on midagi toimumas. Ja tõesti ma suutsin käia õppejõuga kohvil ja arutada Ühendriikide ja Euroopa Liidu ning Eesti poliitiliste probleemide üle, Eestis seda naljalt ei juhtuks, aga siin on see üks osa sinu hindest, kui sa lähed professoriga kohvile, siis seda arvestab professor kui klassis osalemist, nimelt 15 % sinu hindest on klassist osavõtt. Kriitika, et ameeriklased on lollimad ja ülimalt emotsionaalsed ei pea vähemalt tudengite puhul paika, minu ülikoolis teadis enamus, kus Eesti asub ja ausalt, kes teist suudab kaardil kõiki osariike näidata või Aafrika riike:D. Jah paljud ameeriklased üritavd maailma päästa, tudengite seas on ülimalt populaarne töötada mõnes vabatahtlike organisatsioonis või teha midagi, mis vähemalt teoorias peaks aitama neid inimesi, kes endaga ise enam hakkama ei saa.
Aga peagi olen ma kodus ja siis võin teile ise rääkida, mida ma ameeriklastest arvan, mul on ainult veidi kahju, et teist keegi ei suutnud kogu minu siinviibimise aja ameeriklaste kohta midagi küsida, mu blogi oli veidi ka selle mõttega kirjutatud, et vastata mõningatele küsimustele, millest mul ise võibolla pähe ei tuleks rääkida. Mul on siiski hea meel kõigi üle, kes mulle kirja või kaardi või paki saatsid. Eriline tänu Kaarlile kui kõige aktiivsemale blogikommenteerijale :), Ameerika õlle on garanteeritud. Suured tänud ka neile, kes viitsisid minuga vahel msnnis rääkida, teie olemasolu oli mulle väga tähtis. Kas ma läheksin tagasi Ameerikasse õppima, kui mul selleks võimalus oleks jah jah ja veelkord jah. Ma soovitan teil kõigil minna Ameeeikasse õppima, see kogemus on väärt järelen proovimist! Aga nüüd, kallid sõbrad, on aeg see blogi lõpetada, mina olen käinud liiga paljudel hüvastijätuõhtusöökidel, nüüd on aeg taasnägemise lõunaks. Ilm on küllaltki muutlik, eile oli meil 16 kraadi sooja ja täna öösel on 2 kraadi külma. Laine jõudis randa, hüvasti UNCG ja rõõm teid jälle nähä sõbrad!
Aga peagi olen ma kodus ja siis võin teile ise rääkida, mida ma ameeriklastest arvan, mul on ainult veidi kahju, et teist keegi ei suutnud kogu minu siinviibimise aja ameeriklaste kohta midagi küsida, mu blogi oli veidi ka selle mõttega kirjutatud, et vastata mõningatele küsimustele, millest mul ise võibolla pähe ei tuleks rääkida. Mul on siiski hea meel kõigi üle, kes mulle kirja või kaardi või paki saatsid. Eriline tänu Kaarlile kui kõige aktiivsemale blogikommenteerijale :), Ameerika õlle on garanteeritud. Suured tänud ka neile, kes viitsisid minuga vahel msnnis rääkida, teie olemasolu oli mulle väga tähtis. Kas ma läheksin tagasi Ameerikasse õppima, kui mul selleks võimalus oleks jah jah ja veelkord jah. Ma soovitan teil kõigil minna Ameeeikasse õppima, see kogemus on väärt järelen proovimist! Aga nüüd, kallid sõbrad, on aeg see blogi lõpetada, mina olen käinud liiga paljudel hüvastijätuõhtusöökidel, nüüd on aeg taasnägemise lõunaks. Ilm on küllaltki muutlik, eile oli meil 16 kraadi sooja ja täna öösel on 2 kraadi külma. Laine jõudis randa, hüvasti UNCG ja rõõm teid jälle nähä sõbrad!
No comments:
Post a Comment