Häid Jõule ja taaskohtumiseni!

See pilt on pühendatud Vahurile. Vahur, saa tuttavaks, see on minu toanaaber Celia!

Jõulud on täies hoos

Olgu ma ei suutnud seda pildi tegemise ajaks ära koristdada:D

Selline nägi välja minu voodi minu ühikatoas, need on nüüd need pildid, millega oleks vist pidanud alustama.

Kõik hea saab kord otsa!

Kallid sõbrad, blogijärgijad see saab olema viimane sissekanne sellesse blogisse - see saab olema selle blogi lõpp, võibolla minu blogijakarjääri lõpp, võibolla kavatsen ma veel kord õpilasvahetusprogrammi kasutada, aga siis saab see olema teises blogis ja hoopis teise nimega. See blogi siin rääkis minu elust Põhja Carolinas, täpsemalt Greensboro nimelises linnakeses, aga rääkida jõudsime ka Philadelphiast, New Yorkist ja Washingtonist. Mina jäin oma vahetussemestriga ülimalt rahule - ülikoolis oli lai valik erinevate kursuste vahel, mida kõike võtta, kas ma mainisin teile, et siin saab võtta kursust Sherlok Holms'i elu.:D võimalusi on palju. Ameeriklased lähevad puhkuse ajaks - neil on talvel kuu aega puhkust- kuhugile tööle, üldiselt on kogu ülikools just nimelt kuuks ajaks võimaldatavate töökuulutustega üle külvatud, peaaegu igaüks peaks suutma vaheajaks töö leida, kui vaid veidi otsida viitsib. Ühendriikide üliõpilastele on veel palju põnevat võimaldatud - tööreisid - ülikool organiseerib sulle suveks kas tasuva töö või vabatahtliku töö kusagil välismaal - kolmanda maailma riikides siis. Kes ise on hakkaja, sellele on kõik võimalused lahti.

Ma veetsin neli kuud ameeriklaste keskel - nad ei ole palju erinevad eurooplastest, aga vahel siiski täiesti erinevad. Alati rõõmsameelsed kui kedagi kohtavad, naeratavad ja tervitavad kui just eksamile ei lähe või sealt ei tule, miks- võibolla sellepärast, et nad räägivad oma muredest ja rõõmudest oma sõpradega rohkem, aga mitte ainult sõpradega, ka täiesti võhivõõras võib sult küsida:"Mis mureks?" Näiline hoolivus inimestest, mis avaldub, "kallis , kuidas sul täna läheb, ma soovin sulle edu eksamiteks, soovin sulle ilusat päeva" tekitab mingi ühtekuuluvustunde - keegi hoolib minust, mis sest et täna oli halb päev, vähemalt sööklatädile tundus korda minevat, et mul eksamitel hästi läheks, ja võibolla sooritangi eksami paremini. Minu eksamid muide olid suhteliselt kerged, ameeriklaste lõpueksamid ongi kergemad, kuna teeme kogu õppeperioodi ajal miljoneid eksameid ja kontrolltöid, siis ei tule viimaseks eksmiks nii palju õppida. Sellega tahtsin ma öelda, et ma sain kõik oma eksamid A, veel unustasin vist eelmine kord mainida, et mul on nüüd aikidos kollane vöö.:) vaadake ette! Ameeriklased on aktiivsed, ülimalt aktiivsed, mulle tundub vahel, et kuidagi on neil ööpäevas 48 h 24h asemel. Tüüpiline ameerika tudeng ( vähemalt Greensboros) kuulub mingisse organisatsiooni, mingisse vabatahtlike ühendusse, suudab õppida normaalsetele tulemustele st A ja B, käib sõpradega väljas, tegeleb mingi spordialaga tõsisiemalt või mängib mõnd pilli, viidab kindlasi tunni päevas spordikeskuses ja tegeleb veel paljude muude asjadega. Elu on kiirem, mul pole siin praktiliselt olnud päevagi, mil mul miskit teha poleks olnud, kogu aeg on midagi toimumas. Ja tõesti ma suutsin käia õppejõuga kohvil ja arutada Ühendriikide ja Euroopa Liidu ning Eesti poliitiliste probleemide üle, Eestis seda naljalt ei juhtuks, aga siin on see üks osa sinu hindest, kui sa lähed professoriga kohvile, siis seda arvestab professor kui klassis osalemist, nimelt 15 % sinu hindest on klassist osavõtt. Kriitika, et ameeriklased on lollimad ja ülimalt emotsionaalsed ei pea vähemalt tudengite puhul paika, minu ülikoolis teadis enamus, kus Eesti asub ja ausalt, kes teist suudab kaardil kõiki osariike näidata või Aafrika riike:D. Jah paljud ameeriklased üritavd maailma päästa, tudengite seas on ülimalt populaarne töötada mõnes vabatahtlike organisatsioonis või teha midagi, mis vähemalt teoorias peaks aitama neid inimesi, kes endaga ise enam hakkama ei saa.
Aga peagi olen ma kodus ja siis võin teile ise rääkida, mida ma ameeriklastest arvan, mul on ainult veidi kahju, et teist keegi ei suutnud kogu minu siinviibimise aja ameeriklaste kohta midagi küsida, mu blogi oli veidi ka selle mõttega kirjutatud, et vastata mõningatele küsimustele, millest mul ise võibolla pähe ei tuleks rääkida. Mul on siiski hea meel kõigi üle, kes mulle kirja või kaardi või paki saatsid. Eriline tänu Kaarlile kui kõige aktiivsemale blogikommenteerijale :), Ameerika õlle on garanteeritud. Suured tänud ka neile, kes viitsisid minuga vahel msnnis rääkida, teie olemasolu oli mulle väga tähtis. Kas ma läheksin tagasi Ameerikasse õppima, kui mul selleks võimalus oleks jah jah ja veelkord jah. Ma soovitan teil kõigil minna Ameeeikasse õppima, see kogemus on väärt järelen proovimist! Aga nüüd, kallid sõbrad, on aeg see blogi lõpetada, mina olen käinud liiga paljudel hüvastijätuõhtusöökidel, nüüd on aeg taasnägemise lõunaks. Ilm on küllaltki muutlik, eile oli meil 16 kraadi sooja ja täna öösel on 2 kraadi külma. Laine jõudis randa, hüvasti UNCG ja rõõm teid jälle nähä sõbrad!

Mina ja kuningas! Ma ju ütlesin , et tüüp on õnnelik, et kuningaks sai.

Ok, ma lubasin et veidraid pilte minust enam ei tule, see Halloweeni nõiapilt pidi viimane olema, aga nu läks veidi teisiti.

Nu ma ei tea , kas te saate aru, aga me oleme limusiinis :D

Semiformal

See saab olema eelviimane postitus, see räägib tõenäoliselt eelviimasest peost - ametlikult küll viimasest. Aeg siin hakkab ümber saama ja mina olen peagi tagasi kodus. Aga ametlikult lõppes siis vahetusaasta 3.detsembril suure lõpupeoga, see on midagi sarnast koolilõpu ballile. Semiformal ainult tähendab et sündmus ei ole nii pidulik ja ei nõua ülipidulikku riietust, kuid teksades ka kohale ilmuda ei tohi, tüdrukutel vaikiv nõusolekuga kleit. Midagi oli selles siiski rohkem pidulikku, meid sõidutati kohale limusiinis ja peopaigas oli limusiini ees punane vaip, mida mööda sai hoonesse kõndida. Väikene vastuvõtt, mõni kõne ja siis korralik tantsupidu, muidugi ei puudunud ürituselt kuninga ja kuninganna valimine. Enne hääletamist lepiti kokku et kuningaks hääletame Endrique , vaieldamatult ühe naljakama tegelase rahvusvaheliste tudengite hulgas. Tüüp lihtsalt armastab raamatuid, ta käib ostukeskuses igal pühapäeval raamatut lugemas, arvake ära mida ta New Yorkis tegi - jap luges Central Parkis raamatut. Aga ta oli õnnelik, et kuningaks sai. Pidu oli nagu ikka rahvusvaheliste tudengite peod - meeletu, aga seda kirjeldada pole mõtet, ma olen seda juba teinud kusagil eespool. See sissekanne jääb lühikeseks, aga teile veel kord nautige jõuluaega ja püsige lainel - seda ei ole enam eriti palju .

New Yorki politsei oli rõõmuga nõus poseerima:D

Öine New York , Brooklyn Bridge , kahjuks mu fotokas lihtsalt ei tee paremaid pilte...

Central Park

Rockefeller Center , jah jõulohooaeg on alanud, siin maksab uisutamine üle 20 dollari, meie uisutasime 5 eest Central Parkis.

Paraad

Macy's paraad Tänupühade puhul, selliseid suuri "õhupalle" võib paraaadil lendamas näha

Time Square öösel , NY popim koht

Statue of Liberty , veidi väiksem kui eeldaks , aga madalal saarel mõjub võimsalt

NY Manhattani lõunatipp

New York , New York

Miljon vabandust, ma olen olnud liiga hõivatud, et blogi täiendada ja ausalt ega vahepeal suurt midagi juhtunud polegi, tavaline koolielu, ahjaa vahepeal käisin Nwe Yorkis, linnas kuhu iga Ameerikasse sattuv turist või minu puhul vahetusüliõpilane lihtsalt peab minema. 24-29 detsember oli Greensboro ülikoolis, nagu enamuses Ühendriikide ülikoolides Tänupühade vaheaeg. Tänupühi tähistatakse Ühendriikides novembri neljandal neljapäeval ja selle püha tähistamine ulatub tagasi 17 sajandisse, kui esimesed pilgrimidest kolonistid jagasid koos indiaanlastega Tänupühade einet. Tänupühade tähistamine alguses tähendas päeva, mil pere viibib koos ja ei tööta sel päeval ning tänab Jumalat sügisese viljasaagi ja muude heade asjade eest. Tänapäeval on see pigem ilmalik püha, kuid siiski koguneb pere tänupühade lõunalauda. Niisiis ameeriklased läksid koju ja sõid oma kalkunit ja rahvusvahelised tudengid sõitsid New Yorki. Sinna sõitsime bussiga - terve öö bussis, alustasime 10 õhtul ja hommikul 10 jõudsime New Yorki. New York on kõik mida te olete näinud filmides, mida olete lugenud raamatutest või reisikirjades. Me elasime Manhattanil. Esimesel päeval sõitsime praamiga Liberty Islandile , sinna kus asub vabaduse sammas - the Statue of Liberty, sõime lõunat New Yorki vaieldamatult kuulsaimas kohas Time Square'il ja jalutasime Wall Streetil. Tänupühade lõuna või meie puhul pigem õhtusöögi sõime kõik koos ühes restoranis Manhattani südalinnas. Tänupühade puhul korraldatakse New Yorkis Tänupühade paraadi - just see paraad, kus lennutatakse hiigelsuuri õhupalle ja mille lõpus võib näha saaniga saabuvat Jõuluvana - jõulude periood on sellega ametlikult alanud. Kogu New York koguneb seda paraadi vaatama, tänavad on rahvast ummistatud, paraad ise algab kell 9.00 aga enamus inimesi on tänavatel juba 6.00 et saada koht võimalikult eesreas - kuigi need õhupallid on nii hiiglaslikud, et nende nägemiseks ei pea tingimata eesreas olema, või võibolla üritan ma ennast lihtsalt lohutada, et ma ei saanud kohta eesreas, kuna tulime välja alles 8.00. Paraad on üritus, kus muidu viisakad täiskasvanud muutuvad lasteks, kui keegi üritab trügida lähemale, et paremini näha, siis selle eest võib tulla korralik kaklus, vähemalt sõnasõda on garanteeritud. Lõunaks on paraad läbi ja kõik lähevad koju oma lõunat nautima ja Musta Reedet ootama. Must Reede on päev, mis tuleb kohe pärast Tänupühi ja mil enamus poode alustavad suurte allahindluste ja soodustustega, sel päeval kohe eriti suurte allahindlustega, sel päeval tormavad kõik poodidesse ostma odavaid riideid, kodumasinaid või mida iganes. Taas kord kavalamad inimesed ööbivad poe ukse taga, et varakult poodidesse sisse saada ja asjad, mida nad tahavad, kindlasti kätte saada. Eks me üritasime ka veidi sisseoste teha, hinnad olid küll odavad, kuid selle eest tuleb maksta proovikabiinide järjekorra või kohutava inimmassiga poes. Viimasel päeval New Yorkis tegime jalutuskäigu Central Parkis - New Yorki suurimas pargis ja uisutasime tiigi peal. New Yorkis oli külm, kuid tiik oli siiski kunstlikult jääga kaetud. Ja viimaks tuli taas aeg tagasi sõita - New Yorki kogemus on seda väärt. Jalutasime Brooklyni sillale ja vaatasime New Yorki siluetti, veetsime kena õhtu ühes New Yorki suurimas ööklubis, kuhu ootad sissepääsu paar tundi - järjekord on pikk. Kes on filmidest näinud ukse peal turvamehi, kel õigus otsustada, kes saab sisse ja kes mitte. see on tõsi, pärast kahetunnist ootamist saime meie sisse, aga Poola poisid jäidki ukse taha, ei meeldi turvameestele ja ei saagi sisse. Aga sellega ma tänaseks lõpetan. Nautige jõulukuud ja püsige lainel.

Eemal on Washingtoni Monument, mis on ka ühtlasi kõige kõrgem ehitis, mida Washingtonis leida võib.

Mina ja Abraham Lincoln. ( Vihjeks Lincoln on see marmorist tüüp:D istumas seal kõrgel)

Öö muuseumis, ehk siis Natural History Museum

Siin tehakse ühendriikide poliitikat . Capitol hill, ehk siis Senati ja Alamkoja ruumid.

Selline näeb välja Obama elukoht eestpoolt vaadatuna:)

Siin siis elab Obama :) tundub väiksem kui filmides

Washington DC

Eelmisel nädalavahetusel tuli meie põhjanaabritele idee külastada Ühendriikide pealinna Washingtoni DC'd. Parim viis Ühendriikides reisida on muidugi roadtripp :) Washington DC on ju kõigest viie tunni kaugusel. Nii siis rentisime auto - Chevrolet Aveo. kahjuks automaatkäigukastiga, rendiautod on siin praktiliselt kõik automaatkäigukastiga. Ameerikased sõidavad võrreldes eestlastega suhteliselt rahulikult. Meie soomlasest juhi suvalised tagasipöörded suvalistes kohtades ajasid mõned ameeriklased segadusse. Nii siis startisime reede hommikul 4.30 ja enne lõunat olimegi Washingtonis. Washington erineb tesitest Ühendriikide linnadest, kuna seal pole praktiliselt ühtegi kõrghoonet ja hoonete konstsentratsioon on hõredam kui enamuses Euroopa pealinnades. Seekord ööbisime suhteliselt kesklinnas, õhtul ühines meiega veel hiinlaste grupp meie ülikoolist, kes oli tulnud samale reisile. Soomlased on tõelised muuseumide fännid, nende eesmärk oli näha kõik Washingtoni muuseume. Washingtonis on muuseumidega see hea lugu, et nad kõik on tasuta. Niisiis külastasime lennundusmuuseumi, kus saime lennata hävitaja simulaatoris, see oli päris põnev kogemus, mul pidi peaaegu süda pahaks minema:D , aga ma suutsin neli vaenlase lennukit alla tulistada. Seege veetsime kogu reede ja laupäeva muuseumides ja muid vaatamisväärsusi külastades, aga see polnud kõik, veel 23.00 otsustasid soomlased , et nüüd on õige aeg minna memoriaale külastama, lõpetasime mingi ühe ajal öösel Thomas Jeffersoni memoriaali juures.
kuna soomlased olid igavast kohvikutoidust suht tüdinenud otsustasime minna mõnda eksootilisse restorani sööma. Sedapuhku sai valituks Etioopia restoran. Niisiis läksime Etioopia restorani (Ivika sa tead mu restorani kultuuri , mäletad neid hiinlasi, ega Etioopia restoraniski parem polnud). Tellisime mingid huvitava nimega toidud, millest meil aimugi polnud ja jäime ootama, etiooplased, nagu selgus, ei kasuta söömiseks nuga ja kahvlit, niisiis toodi meile mingid vürtsise kastmega kanalihatükid, mida tuli süüa krepi ( nu nagu meil hästi õhuke pannkook) taolise pannkoogiga. Me arvasime, et enne võiks käed ka ära pesta, aga see oli tõsiselt parim restoranis kätepesemine. Etiooplased väitsid, et neil pole veesüsteemi( see ei pääseks küll läbi euronõuete sõela) seega otsustasid ettekandjad lihtsalt kannust meie kätele vett valada, seepi neil õnneks oli. Toit iseenesest oli hea.
Obamat kahjuks näha ei õnnestusnud ja Valge maja oli väiksem kui arvata võiks, aga mõnesse muuseumi sissepääs oli tugevama turvarežiimiga kui lennujaamas lennukisse minek. Aga nädala pärast algavad taas võrkpalli võistlused, ehk jõuame seekord veerandfinaalist kaugemale. Hoidke mulle pöialt ja püsige endiselt lainel, ilmad on vahepeal külmemaks läinud, aga veel mõned päevad tagasi oli meil 20 kraadi sooja - novembris:) Nautige sügise lõppu!

Washington DC

Seagripipandeemia

Obama kuulutas seagripi Ühendriikides rahvuslikuks pandeemiaks ( national pandemic) ja koolid koguvad niipalju vaktsiini kui võimalik. Eelmisel nädalal sai end seagripi vastu vaktsineerida meie ülikoolis, pooled tudengid puudusid terve koolipäeva ja ootasid 8 tundi vaktsineerimisjärjekorras, sest kahjuks kõigile ei jagu. Nüüd on vaktsiin otsas ja tuleb jälle oodada. Tualettruumides võib leida juhiseid käte pesemiseks - ja lõpuks kuivatage käed ja siis võtke paberitükk ja keerake kraan kinni, sama paberitükki kasutage ukse avamiseks. Vähimagi haiguskahtluse puhul helistage Seagripi infoliinile edasiste juhiste saamiseks, või minge kohe arsti vastuvõtule. Mina end ei vaktsineerinud, pea keegi rahvusvahelistest tudengitest pole seda teinud, aga meie koolis on olnud juba seagripijuhtumeid. Tegelt on ka seagripiinfo weebilehekülg meie koolile, ma pole seda väga vaadanud, sest sealsed uudised on liiga negatiivsed. A niipalju veel, et mu toanaaber jäi haigeks, aga ehk see pole seagripp. Püsige lainel ja hoidke mulle pöialt seagripi vältimises. :)

Selline oli minu Halloweeni kostüüm, luban, kallid sõbrad, nii jubedaid pilte enam ei tule!

Aga meil on puud veel enam-vähem lehtes.

jah, kallid sõbrad, ma otsustasin oma juuksed mustaks värvida! Aga siin näiteid mõningatest Halloweeni kostüümidest, tunnete mind ära , jah mina olen see nõid:D

Happy Halloween!

Ameerika elu on kiire, nagu näha ei jõua ma kuidagi õigel ajal postitustega valmis, aga siit see siis nüüd tuleb - Halloween - üks suuremaid ja metsikumaid pidusid Ühendriikides, millest lihtsalt peab osa võtma. Halloween on siis 31. oktoobril, nagu me seda Eestiski tähistame. Mis te arvate, millal hakatakse Halloweeni staffi poes müüma ja millal Halloweeniks ette valmistutakse? Õige vastus on otseloomulikult oktoobri keskel. Seega kuni novembrini ei ole poodides mitte jõuluvanad, nagu seda vahel meil leida võib, vaid nõiad ja zombid. Halloweeniks dekoreeritakse maju ja kohvikuid, poode täpselt sama moodi nagu jõuludeks. Stiilsemad majad on näiteks mähitud üleni tehisämblikuvõrguga, omavad nõidu ükse ees ja on valgustatud jõuluküünaldele sarnaste laternakestega, või elektriliselt valgustatud kõrvitsatega. Kõrvits muide on kohustuslik - kindlasti on teil ettekujutus jõulukuuselaadast, vot sarnased laadad on supermarketite ees kõrvitsatele ka. Kas teadsite, et kõrvitsale näo pähe tegemiseks on müügil omaette tööriistakomplekt - väike sae sarnane tööriistake, millega on võimalik ka kõige keerukamaid detaile kõrvitsal välja joonistada ja ostes kaks saagi, saate kolm kõrvitsapuhastuslusikat ja kaks teistsuguse teraga saagi kauba peale - suurepärane diil.
Halloween on vaid ühel päeval aastas - ei ja veel kord ei, Halloween kestab vähemalt nädala ja siis tipneb 31. oktoobril viimase suurema peoga. Keegi ei pea sind imelikuks, kui otsustad terve nädala jooksul kanda erinevaid kostüüme, või lihtstsalt zombie make upiga liialdada. Terve nädala vältel toimub ülikoolilinnakus erinevaid vahvaid ettevõtmisi. Näiteks kõrvitsagraveerimisvõistlus, kõrvitsa söömise võistlus, kõrvitsapiruka tegemise võistlus, kostüümide hindamised, Halloweeni moeshow, ülikooli söökla, kus enamus sündmusi aset leiab, on dekoreeritud Halloweeni stiilis - keset sööklat on haud, millest sirutub välja zombie käsi ja söökla personal on riietatud kõige hirmsamatesse kostüümidesse, mida võite ette kujutada. Reedel toovad osad õppejõud šokolaadi ja kommi oma loengusse ja jagavad seda tudengitele.
Aga nüüd siis Kaarli erisoovi juurde ja räägime Halloweeni seiklustest - ehk siiis Halloweeni peost, mis peaks aset leidma 31. oktoobril - no jah, keegi ei viitsi ju nii kaua oodata, seega toimub kogu nädala vältel erinevaid pidusid, kuhu tuleb otseloomulikult ilmuda kostümeeritult - vahel on erinevad teemad määratud - surnud kuulsused, nõidade eri, playboy eri. Aga nüüd siis suurima peo juurde - Halloweeni öö. Kujutate vast ette, et peaks minema kuhugile ööklubisse - ei!!! Tuleb üles leida kuumim majapidu. Pidu, millele enamus rahvusvahelistest tudengitest osales, toimus paari tudengi eramajas. Kokku oli rahvast nii kolmesaja inimese ringis - kogu kahekorruseline maja oli rahvaga täidetud ja ukse taga ootamas järjekord, sest kõik lihtsalt ei mahtunud füüsiliselt majja ära - aa peaks veel mainima, et Halloweeni öö oli suhteliselt soe, 15 kraadi öösel. Ma ei taha teada, mis sellest majast järgmiseks päevaks alles jäi - keegi tõmbas seinalt suure peegli maha, keegi kallas pudeli viina diivanile ja põrandale - siinkohal said üles loetud suhteliselt viisakamad sündmused. Aga muidugi on meil ju puhastusteenistus, kes kõik hiljem korda teeb. veidi peale keskööd ilmus kohale politsei - mitte ühe masinaga, vaid lausa seitsme masinaga, piirasid ümber maja ja tegid peole lõpu peale - üritasid arreteerida niipalju alaealisi alkoholi tarbijaid kui võimalik. No kurvastasid ainult peo omanikud ja need, kes arreteeritud said, teised liikusid edasi järgmisele majapeole, mille politsei peagi kinni pani, kuni lõpetasime kolmandas kohas, kus toimus veidi väiksem pidu ja mis politseile nii silma ei hakanud. Trick or treat! (Komm või pomm) nu see on enamasti laste rida ja nende vanemate, aga see on tõeliselt populaarne, külastatakse küll vaid neid maju, millel ukse ees on kõrvits- see tähendab, et külalised on oodatud.
Vot selline oli Ameerika Halloween, kas me peaksime ka midagi sarnast kodus korraldama - ei oska kommenteerida, siiski oli see ülimalt vahva kogemus. Võibolla muudaks see meie pimedad sügisõhtud lõbusamaks ja veidi kõrvitsalaternavalgemaks. Lükkan talvemantli ostu veidi edasi, siin läks jälle soojemaks, Halloweeni päeval lausa 20 kraadi sooja, muidu ikka 13- 18. hommikud ja õhtud on veidi jahedamad. Ja keda huvitab, kuidas mul koolitükkidega läheb, pärast selliste pidude kirjutamist, siis päris hästi, sain Rousseau teemalise essee eest maksimumhinde A+ Ja ongi selleks korraks kõik - teie püsige ikka lainel ja mina üritan ka edaspidi ikka pühapäeval blogi täiendada. Kaunist sügise viimast kuud, siin on see tõesti kaunis. PS. Eritänud veel Karinile Viru Valge cooleri tatokate eest - tükike Eesti brände on südantsoojendav.

Pilt on tehtud Kunstimuuseumi trepil vaatega õhtusele Phialadelphiale.

Philadelphias oli suhteliselt külm ja sügisene nagu näha võib.

See skulptuur püstitati JFK Plazale (John F. Kennedy Plaza on selle pargi ametlik nimetus) tähistamaks Ühendriikide 200ndat sünnipäeva. Selle kuju järgi tuntakse JFK Plazat nüüd kui LOVE Park.

Meremuuseum, mis tegelikult asub jõe ääres. Mõlemad pildil olevad laevad on sõidukorras ja ehitatud 1880ndail, nende kõrval oli veel ka allveelaev, saime külastada kõiki neid laevu, aga paraku pardal ei tohtinud tasuta pildistada ja 5 dollarit ma selleks ei kulutanud, seega sorry laevasisemusest pilte ei tule.

Benjamin Franklyni sild

Eesti lipp ja taamal ka Soome lipp, Philadelphia peatänav oli Columbuse päeva ( vahel tuntud ka kui Erinevate Kultuuride päev. ) puhul ehitud kõikide riikide lippudega. ( kõikide riikide all peetakse silmas neid riike, mis on ühinenud UN'iga ((ÜRO 'ga)))

Hiiglaslik Benjamin Franklyn'i kuju, mis asub tema nimelises teaduskeskuses - ainus koht muide, mis Columbuse päeva tõttu kinni oli, aga siisi õnnestus meil pääseda tema kuju vaatama, sest peahall on alati lahti.

Ennast peab ka vahel näitama, aga purskkaev on ka kena.

Vabaduse kell

Independence Hall ( See koht, kus kirjutati alla Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonile)

Sissepääs Hiinalinna

Sellel pildil on Philadelphia linnahall, mille torni meil ei olnud kahjuks õnne ronida, sest see oli kogu aeg suletud.

Sellel pildil on Philadelphia kunstimuuseum, selle kõrval kusagil on Rocky kuju.

Siin siis linna panoraam, kõrghooned.

Philadelphia

Nonii eelmisest blogist on nüüd paar nädalat möödas. Reedest teisipäevani oli siin ülikoolis neljapäevane sügisvaheaeg. Sügisvaheaeg algas reedel kell 18.00, ehk siis kasu said sellest vaid need, kellel olid loengud pärast 18.00 - need jäid siis ära. Mul aga olid loengud 9.00 kuni 12.00 ehk siis reede oli minu jaoks veel tavaline koolipäev. Sügisvaheaega ei peeta kõikjal üle Ameerika, näiteks Chicago ülikoolis ei ole sügisvaheaega kui sellist, on vaid Columbuse päeva tähistamine. Columbuse päeav oli siis 12. oktoobril ( see on liikuv püha, mida peetakse alates 1971.aastast igal oktoobri teisel esmaspäeval, varem peeti seda 12.oktoobril, aga kuna Columbus avastas Ameerika 12.oktoobril 1492 Juuliuse kalendri järgi , Gregoriuse kalendri järgi oli see aga hoopis 21. oktoobril ja seetõttu muudeti too päeav nüüd kõikuvaks.) ja see on "punane päev" ehk siis kooli minema ei pea, aga poed on enamuses siiski lahti, mitte nagu Belgias, kus punaste päevade puhul pannakse peaaegu kõik kohad kinni. Columbuse päeva tähistatakse ka Lõuna Ameerikas, Ameerika avastamise päevana.
Sügisvaheaja puhul korraldati rahvusvahelistele tudengitele ekskursioon Philadelphiasse, mis on rahvaarvult Ameerika 6. linn. Linn on asutatud William Penni poolt 1682. aastal ja sisuliselt oli see 1776-1799 Ühendriikide pealinn. Just selles linnas kirjutati alla Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonile. Ööbisime lennujaama lähedal asuvas hotellis ja raha kokku hoidmiseks majutati meid viiekesi neljainimese tuppa. Idaranniku linnad on arhidektuuriliselt kõik suhteliselt sarnased - põhja poole reisides meenutavad nad arhitektuuri poolest rohkem New Yorki ja lõuna poole liikudes, on see miks New Yorkist ja Vahemere linnade arhitektuurist. Philadelphias veetsime neli päeva, külastasime Independence hall ( See hoone, kus iseseisvusdeklaratsioonile alla kirjutati) ja kunstimuuseumi ning katedrale ja meremuuseumi, Philadelphia ei asu küll mere ääres, vaid jõe ääres, aga sellegi poolest kutsuti muuseumi meremuuseumiks. Külastasime pühapäeval üht neo gooti stiilis kirikut, kuid pühapäv ei ole just kõige parem päev kiriku külastamiseks, sest siis toimuvad seal jumalateenistused, nii me siis astusime oma viiese pundiga sellesse neogooti stiilis kirikusse ja nii kui me uksest sisse saime, juhatati meid kenasti istuma, sest jumalateenistus oli juba poole peal, arvasime, et pole viisakas välja tormata ja nii jäime istuma ja jumalateenistust kuulama. Kirikus oli peale meie veel nii 20 inimest - kõik kas latiinod või mustanahalised. Tegemist oli mingi gospelkogudusega äkki baptistid- igal juhul oli väga palju laulmist ja tantsimist, ning meile anti kätte tamburiinid, et muusikat teha, igal juhul korrutati nii miljon korda sõna aamen - et preester ütleb mingi lause ja siis kõik kooris kordavad aamen. Igal juhul oli päris tore kogemus, hiljem lugesime ühest brošüürist, et tegemist oli kogudusega, mis on peamiselt mõeldud etniliste vähemuste ja seksuaalvähemuste esindajatele.
Lõunat sõime peamiselt hiinalinnas, kus kõik on suhteliselt odav ja esmaspäeva õhtul otsustasime ka teha tutvust Philadelphia ööeluga, kuid muidugi ei tulnud kellelegi pähe, et rongi sõidugraafik on Columbuse päeva tõttu veidi teistsugune - ehk siis rongid lõpetavad liiklemise varem ja nii jäime oma rongist hotellini maha, aga vähemalt veetsime lõbusa õhtu Philadelphias. Kuna Philadelphia on nn. Ameerika iseseisvuse ja vabaduse sümbol, siis neid kahte sõna ekspluateeritakse seal kohutavalt, mõned näited - vabaduse rong, iseseisvuse tänav, vabaduse ostukeskus, iseseisvuse restorsan, iseseisvuse praad, vabaduse friikartulitega jne, kusagil oli kindlasti ka vabaduse WC. Igal juhul kuhu iganes sa vaatad, vabadus ja iseseisvus on ikka kuhugile sinna kirjutatud.
Paraku on nüüd sügis ka Põhja Carolinasse kohale jõudnud ja temperatuur jääb vaid 10-15 kraadi vahele, ma kaalun tõsiselt talvemantli ostmist. Teie aga püsige endiselt lainel ja kui kellelgi on küsimusi Philadelphia või Ühendriikide kohta, siis võib neid siin alati postitada.

Sinikais põlved. outdoor adventures on parim!

Sand volley võistlused ( võrkpall liiva peal) on siis lõpuks läbi - pea kuu aega treeningmänge kulmineerus sel nädalal play-offidega ning meie tiim Free Agents jõudis veerandfinaali, kus pidime siiski parimatele tiimidele alla andma. Meie kiituseks või enesekaitseks võib öelda, et meie tiim oli ainus tiim, kus ei olnud professionaalseid mängijaid. Järgmisel nädalal saan uue tiimi ja algab tavaline saalivõrkpalli hooaeg - taas kord kuu aega treeningmänge ja siis jälle play - offid. Veidi kurb on, et selle tiimiga on lõpp - võistkond vaid üheks hooajaks ja alles play - offide ajaks kujunes tõeline meeskonnavaim.
Sel laupäeval pääsesin taas Greensborost välja - toimus nimelt kaljuronimise kursus mägedes Greensborost tunni aja kaugusel. Students Recreation Center'i ( ülikooli suur spordikompleks, kus saab tegeleda pea kõikvõimalike spordialadega ja kasutada jõusaali ning seda kõike tasuta) tegutseb nn outdoor adventures osakond ( nu nii, nüüd jään tõlkega võlgu "seiklused looduses" ehk sobib kõige paremini), mis korraldab erinevaid matkasid ja huvitavaid kursuseid looduses, mõistliku hinnaga (see tähendab, et tudengid saavad seda endale lubada:)). Nagu ma juba mainisin, otsustasin paari sõbraga osa võtta kaljuronimise kursusest. Enne kursust oli kohustuslik pea igal reedel saalis ronimisseinal harjutamas käia. Päris looduses on ikka teine asi- kui kaljuseinu, kust üles ronima pidime, nägime, tekkis küll alguses tunne, et see on võimatu. Aga sellegipoolest suutsin ma kõigil kolmel raskusastmel kaljuseinast üles ronida. Igal juhul sai sellest ülimalt positiivse fiilingu ja kõrvalefektiks sinikais ja marraskil põlved ning kriibitud ja sinikais küünarnukid ning isegi präegu kirjutades on mu käed ja jalad veel valusad. Raske on siin edasi anda tunnet, kui üritad haarata kaljunukist, aga haare ebaõnnestub ja oled 25 meetri kõrgusel maast ja kukud - õnneks ei kuku päriselt alla, vaid meetri jagu köide, või tunnet, kui käed on lõpuks nii väsinud, et ei suuda enam sõrmi rusikasse suunata, rääkimata haaramisest ja enese ülesvinnamisest. Ja muidugi loodus on super ( see sõna jääb küll veidi tühjalt kõlama, aga kergelt sügisvärvides puudega kaetud mägesid ei suuda ma sõnades edasi anda). Meie instruktorid olid samuti viimase peal vahvad tegelased - julgustasid igati ronima ja suutsid kogu ürituse ülilmalt heaks kogemuseks muuta. Et siis minu soovitus - proovige kaljuronimist.
Ülikoolilinnakus on turvaline - enamasti küll, aga ameeriklastel on ju relvad ja see muudab asja kohe vähem turvaliseks, eelmisel reedel toimus peo käigus campuse alal kaklus ning relvade omamise tõttu ka tulistamine. Keegi ei saanud surma, küll aga viga. Sellegipoolest hoiavad ameerikased oma relvaloa omamisõigusest kümne küünega kinni - see on nende ülim vabadus.
Veidi siis ka ülikoolist ja hindamissüsteemist ja competitive societyst ( konkurentsil põhinevast ühiskonnast). Tartu Ülikoolis kujuneb kursuse hinne enamasti lõpueksamist ja/või esseest või uurimustööst. Oletame, et uurimustöö on 50% ja eksam ka 50% - kokku 100% ja 100% tähendab, et saad A, enamasti muud süsteemi pole. Siin on aga hindamissüsteeme rohkem. Lihtsaim süsteem - eksam 50%, essee 25% , aktiivsus klassis 25%, kontrolltööd 20% ja kokku 120%, aga A saad ikka 100%-ga, siis veel selline süsteem, millele lisandub veel nn extra credit,(boonuspunktid siis) mida on võimalik pea 180% ni välja teenida ja siis ei tähenda 100% enam A'd. A saab tudeng, kes on suurema hulga boonuspunkte kogunud ja kõik nõutavad asjad ära teinud, tema skoor muutub automaatselt 100%ks. Oletame siis, et sa teed ära kõik nõutavad asjad ja saad muidu 100%, mis annaks sulle hinde A, aga siis oli klassis keegi nohik, kes sai maksimaalse hulga boonuspunkte ja tõstis sellega hindamiskriteeriume ja kursuse lõpuks avastad, et sina said hoopis C-. Muudame nüüd süsteemi veel hullemaks, oletame, et õppejõud kasutab nüüd veel süsteemi, kus aine läbimiseks nõuatv maksimaalne hinne on C . jah väga tihti tuleb aine läbimiseks saada C, kuigi eksisteerivad veel hinded D ja F, mis mõlemad tähendavad siis läbikukkumist. Kuna su hinne oli C-, siis tähendab, et sa kukkusid selles aines läbi, hoolimata sellest, et täitsid nõutavaid kriteriume 100%liselt. Selline süsteem peaks tudengeid motiveerima rohkem õppima ja paremaid tulemusi saama ja õpetama tulevikus oma koha eest võitlema - konkureeriv ühiskond on nii tore.! Ok kellele see jutt pisut segaseks jäi, siis see ei ole see tüütu fakt, mida ma kodus üle rääkida ei viitsi , et siis seda võin veel 100 x selgitada.
Sügis on viimaks ka Põhja Karolinasse jõudnud - puud muutuvad värviliseks ja õhtud on juba jahedad, nii et jakk on nõutav õhtuti, päeval püsib temperatuur aga endiselt 20 ja 25 kraadi vahel. Teie püsige aga ikka lainel ja nautige Eesti sügist ( ainus asi, millest ma siin puudust ei tunne). Tõenäoliselt järgmisel pühapäeval blogisse sissekannet ei ilmu, kuna autor peaks siis Philadelphias viibima. Järgmise korrani.!

Selline näeb välja koolibuss, mis toob kaugemal elavad tudengid kooli.